Ku ma noorõmb olli, sõs kõnõldi egä aasta urbõkuul keväjädsest väsümisest. Pikk talv nakas’ sälä taadõ jäämä ja inemise tundsõ, et kõik minevä suvõga kogonõnu energiä om otsa lõpnu.
Viimädse aasta om egäl puul maailmah, Eestimaal kah, suurõmbat sorti poliitigaväsümüs. Pall’o inemise võtva sõnna ja tiidvä täpsele, kuimuudu piässi riiki juhtma. Ainumadsõ, kiä näide meelest riigi juhtmisõst midägi ei tiiä, omma poliitigu. Poliitigu jäl arvasõ õkva vastapite, et inemise ei saa tähtsist asjust arvu. Ja tõtõstõ om nii, et ku ma varramba mõisti üte vai tõõsõ säädüse mõtõt ja otsussidõ tagamaid, sõs täämbä tunnõ, et ma saa-i inämb midägi arvu. Eräle segädse omma as’a sääl suurõ lumbi takah. Ma olõ väsünü poliitikast ja kõiki targutamisõst.
Või-olla olõgi vanas jäänü, et kõik väsütäs, a mullõ om keeleväsümüs kah pääle tulnu. Võro keele väsümüs. Midä inämb ma olõ pruuvnu saista uma imäkeele püsümise iist, tuud inämb ma tunnõ, et joosõ nigu pääga vasta saina. Üle kümne aasta olõ pruuvnu ekä muudu saista vasta võro keele häömisele, a täämbä tunnus, et tuu laviin, mis pühksäs väiku keele minemä, liigus järest kipõmbidi.
Mõnõ kuu olõ käünü vanna Võromaad pite inemiisile umma raamatut näütämäh ja jutt om lännü iks võro keele pääle. Inämbüs omma nuu inemise iä poolõst üle elo keskjoonõ jõudnu. Pall’o näist ei kõnõlõ inämb egäpäivi võro kiilt, kuiki mõistva. Uskmada pall’odõl inemiisil om nõukaaigsõst latsõpõlvõst jäänü võro keele kõnõlõmisõ peräst halva mälehtüse. Kas koolih oll’ kõnõlõminõ keelet vai kiusassiva tõsõ latsõ kõnõlõjit takah. Mõnõl olli vanõmba parteitüül ni es taha kotohki uma keele kõnõlõmist lupa. Säänest võro keele pruukmisõlõ vasta saismist vai vähäst huulmist om parhillaki nii noorõmbidõ ku vanõmbidõ siäh.
Vahtsõmbal aol omma pikembält olnu tulipunktih latsi keeleoppus, latsiaidu keelepesä ni võrokiilne koolioppus, a üteliidsi pidänü mõtlõma, kuimuudu noid vanõmbit inemiisi võro keele mano tagasi tuvva. Ku latsil olõ-i välähpuul kuuli kellegagi kõnõlda, ku vanaimä ja vanaesä kah kõnõlõ-i, sõs jääs tuust uma keele hoitmisõs veitüs.
Eestimaal om koolioppajilõ nõudminõ, et piät eesti kiilt mõistma, sammamuudu piässi Vana-Võromaa koolioppaja kas vai veidükese võro kiilt mõistma ja kõnõlõma. Tuu jaos om vaia näile oppuisi kõrralda. Parhilla külh oppuisi om, a nuu omma priitahtligu ni huvi jääs väikus. Präänikus võinu olla noilõ oppajilõ, kiä tüül latsiga võro kiilt pruukva, kimmähe suurõmb palk. Vast sõs olõs huvi oppi ja tulõssi siist peri oppaja tagasi kah.
Viimädse võro keele nädäli lõugahus oll’ «Püsümi võro keele pääl». Tuu pututas inemiisi, kiä muido kõnõlõsõ, a läävä kipõstõ eesti keele pääle üle. Noidõ jaos avitasi säändsest äpist, miä nakkas telehvonih rüükmä, ku võro keele päält är läät. Umbõs nigu siutsuäpiga tsirgulaulu kullõt. Ku esi püsüt võro keele pääl, nakkasõ sakõhe inemise vasta kõnõlõma.
A midä tetä noidõ inemiisiga, kink imäkiil om külh võro kiil, a nä olõ-i jo aastakümnit inämb kõnõlnu? Nä mõistva ja võissi kõnõlda, a ei taha. Võiolla saasi osagi näist tagasi kõnõlõma avita. Tuust olõs suur abi, ku keelekeskkund laemb olõssi. Väega pääle pressi kah tohe-i, piät kuiki kavaluisi meelütämä. Küläraamadukogodõ man käü kokko raamaduklubisid, noid herksit inemiisi võissi külh kuikimuudu võro keele kohvikuga köütä. Ku sinnä tulõ viil mõni tiidä ja tunnõt inemine, kiä umma kiilt kõnõlõs, sõs võissi pruuvi kõiki kõnõlõma julgusta. Võiolla olõ-i viil ilda. Või-olla lätt sõs mul kah keeleväsümüs üle.
Hääd imäkeele kõnõlõmist!
Säinasti Ene,
koolioppaja ja luulõtaja
