Üldäs külh, et ilm om üts asi, mille üle ei olõ mõtõt vingu, a õks tükke mitu kuud keele pääle, et kohe tuu pääväkene õmõta jääs! Sügüselt, oktoobrin ja esiki novvembrin saimi vast uma päävä normi kätte ja sis naksi sant suusailm, kohe ennegi mõni ütsik armõdu illus sinidse taivaga päiv vahelõ mahtu.
Es jää miilde tuu targa mehe nimi, kiä oktoobrin vast «Maahommuku» saatõn üldä mõist’, et talv om vääga niru ja külmä tulõ ennegi veebruarin. No nii õkva oll’gi! Kõik, kiä virga olli, sai nii kelgutada ku suusatada ja ka tuu ärä tunda, ku õdagult kütet ahi hommugult pea maha oll’ jahtunu ja teki alt vällä tulõk hõel.
Jo enne joulu jäi liinan poodin kõrva murõlikõ mehi umavaheline jutt, et näet, mõtsa maha võtta ei saa, külmä ei tulõ, maa om pehme. Ja ku tahenes, om varsti tsirgurahuaig.
Pääväpaistõlda vai ilma, aga inemise, kel maa tsungmine, külvmine ja istutamine veren, ei saa enämb rahu, ku tialasõ jo tsiitsitäse ja mõsu nööri pääl ka pümmevõitu ilmaga ruttu tahenes. Ku konagi ütligi hambamihe, et edimetse keväjekuulutaja omma sääreväristäjä vai punnvõrri, minka poiskõsõ jo aigsõst külä vahel kihutõn hirmsat lärmi tekki, sis nüüd kuulutas mu meelest keväje tulõkit virk rahvas, kiä poodist mullakottõ kodu kand. Kiä istutas tarõlille ümbre, a kiä märgutas jo külvmisest, kaes tommati- kurgi- ja paprikasiimneid ja pedä tutvõidõga plaani, määntse omma paremba sordi.
Pea omma aknõlaua karbikõisi täüs, kastõtas ja oodõtas, kas joba tulõ medägi üles. Ikäv aig om müüdä saaman.
Ku veebruarin kodu lähkün pikembä ringi tei, sis oll’ nätä, et vääga hädälitse mõtsa tahtja omma saanu uma tüü õks ärä tetä, latsõst pääle tutvõid kotussõid ei tunnõ enämb ära, kõik om lakõ.
Ja tunnus, et nii, nigu inemise tahtva jär’est rutõmb kõkõ kätte saia, omma tsirgu kah nigu veidü enämb segi. Luiga hõigassi Mustajõe luha pääl jo veebruarin, kiäki ollõv toonõkurgõ nännü ja ku ma latsõst pääle kõrvu jäänu hääli peris segi ei aja, sis tekk’ kiäki ildaaigu vanan mõisapargin «vint-vint». Kost naa saava ja mea naa söövä, ega kõik jo nälgä ka ei koolõ…
Kallendrikevväi nakas nädäli peräst!
Nõlvaku Kaie
Lumikellu ei talda ütski aasta pääväpaistõt, lämmind ja kallendrikeväjet ärä uuta. Pilt om tett jo veebruarin. Nõlvaku Kaie pilt
