Aol, ku moro keväjä muudu rohilidsõs naas’ minemä, juhtu mukka piaaigu sama, miä sündü Tungla Leelo sõnnuga laulun: näi und, et heräsi üles ja avasti, et inemise olli kultuuri är kaotanu. Kõik, miä sato tuhandidõ aastidõ joosul opitu ja põlvõst põlvõ edesi antu, oll’ nigu kohegi udsu sisse vaonu ja maailman valits’ õnnõ tiidmine: kinkal jõud, tollõl õigus.

Segähüsen kääni raadio vallalõ, sääl kõnõldi kooliprogrammi vahtsõndusõst. Üteldi, et kihäline kasvatus tulõ ümbre nimmada liikmisoppusõs. Tuu mano käve kommõntaar kah: «Riiklik monitooring on siin väga vajalik, et teha kindlaks, kuidas see õppeaine õpilasi liikuma motiveerib.» Taa lausõ pand’ minno mõtlõma pia tulõva imäkeelepäävä pääle. Ja nigu pästjä, tull’ jutulõ raadiost otsa laul, miä meele rõõmsas tekk’. Contra sõnnuga vana laul:

inemise omma eläjä
kiä egä vahtsõnõ keväjä
läävä viilgi ullimbas
ku sis ku ilma tulliva

A sis kattõ tuu laul är. Kuimuudu, ei tiiä, unõnäon ei piäki kõik peris selge olõma. Otsõ siist ja säält, a üles es lövvä.

Ei mõista üteldä, midä sääne unõnägo tähendäs. Ja ei tiiä tuud kah, kas taa unõnägo otsa om saanu vai kest iks viil edesi.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja