Ega mul määnestki sekretääriammõtit eräle es olõ opit. A jo ma jäie haigõmaja pääl silmä uma herksä vaimu ja kõrraligu tüüga, et minno sinnä ammõtihe kutsuti.
Mu põhilinõ tüü oll’ kodo minejile haigilõ haiguslehti välläkirotaminõ. Noid kodominejit oll’ suurõ Maarjamõisa haigõmaja pääle mõni päiv, esieränis nädäli lõpun, uma 30 inemist ja vahel rohkõmbki.
Andsõ iks noid lehti kirota. Nime, sünnüao, tüükotusõ, aadrõssi, diagnoosi ja haiguslehe päävä, pall’o haigõmajan oltu ja pall’o kodo antu. Lehe pääl es tohe üttegi tähevika olla. Kõgõ hullõmba olli vinnekiilse lehe. Muidoki pidi käekiri kah loetav olõma. Peräst tulli viil kõik haigusluu üle kaia, kas arstõl olli kõik pääväkandõ tettü ja allkirä all. Ku midä puudu, sis joosi jäl tohtridõ mano. Ku kõik kõrran, lätsi luu edesi arhiivi.
Tüü tõnõ osa olliva piipari vai nigu haigõmajan kutsuti, kaja-aparaadi. Sinnä pidit teedüstämä kõik tähtsä uudissõ, mis sis egäl puul haigõmaja pääl kuulda olliva. Noid tarvitõdi sis, ku oll’ vaia määnest arsti saata opitarrõ vai rassõ traumahaigõ mano. Tõnõkõrd oll’ vaia kedägi ülembide mano kah kutsu.
Kolmas tüü olle sis sekretääritüü. Kõik kirä, mis sisse tulli, oll’ vaia läbi kanda ja ülembä lavva pääle ritta säädä. Mis är vastatu, nuu kantsõleihte välläsaatmisõs viiä.
Ku kiä vastuvõtulõ tull’, oll’ vaia kohvi kiitä, söögitarõst haukamist tuvva ja laud katta. Ja perän muidoki kraami kah.
Ku ülemb kirätüüd tegi, telehvoniga kõnõl’ vai kiäki timä kabinetin oll’ ja tuus aos vaheussõ kinni olli pantu, sis oll’ tiidä, et tedä ei tohe segädä. Sis tulli uutja järekõrda panda, seenis ku vasta võeti.
Tüüti sääl viis aastat, sis jäi latsõga kodo. Ku puhkus läbi sai, oll’ mu tüükotus är kaotõt ja haiguslehti kirotõdi vällä osakunnan.
Urmi Aili
Pensionär Urmi Aili kirotas, et läbi terve elo om tedä saatnu tüü. Kül tull’ varahadsõn latsõpõlvõn aiavillä
kitsku ja lehmi kar’ata, kolhoosipõllu pääl kõblada ja kar’alauda man hainu küünü aia.
A tan om juttu noist suurõpõlvõ ammõtiist, midä tä om opnu vai kon tüütänü.
