Kõik naa vahtsõ ja vana sõbra muialt maailmast omma mul tuuperäst,

et mul hindäl om kimmäs paikkundlik hindätiidmine

 
Mi pere käve seo aastaga radokuust mahlakuuni kolm kuud autoga müüdä Euruupat sõitman. Laatsõmi perreauto täüs latsi, rõivit, kooliasju ja raamatit ni lätsimi. Olli mõnõ plaanidü nii-üldä pidepunkti, a ka pall’o vabahust ümbre kaia ja juuskvalt otsusta, kon olõmi ja midä teemi. Päävarjõ jaos ollimi veidü rahha kõrvalõ pandnu, a muun osan ellimi inämb-vähämb sammamuudu nigu kotongi. Kontsõrdil vai tiatrin käümise asõmõl olli muusõumi, rahvuspargi ja matkaraa, Tilsi koolimaja ja oppajidõ asõmõl opminõ imä ja esäga sääl, kon ollimi, harinu söögipuutõ asõmõl tuu, miä saia oll’. Toimõ tullimi ja põnnõv oll’ kah. Tuust mõnt asja tahassigi tan kõnõlda.

Paikkundligu vaihõ olõ-i ilmast kaonu

Suurõ üleilmastumisõ ja vägevide kaubakette levünemisega tunnus, nigu olõssi piirkundligu vaihõ ilmast tävveste kaonu, a nii tuu olõ-i. Saa-i Kreekan samma süüki osta ku Ungarin, Poolan vai Eestin. Tuud torõdamb om löüdä, et lätläisi ja ungarlaisi kohukõsõ maitsõsõ sammamuudu ku eestläisi uma.

Pikembält ollimi Kreekan ja Itaalian, tuuperäst saa kõnõlda inämb noist. Latsi silmi läbi oll’ Kreeka friikardohka- ja Itaalia pitsa- ja makaronimaa. Mu arvatõn olli mõlõmba odava hää kohvi, veini ja oliiviõli maa. Latsõ panni viil tähele, et peris paksõ inemiisi oll’ veidü mõlõmbal maal. Rohkõmb ilmu noid vällä Saksamaa kanti jõudõn. Taa tähelepandmisõ takan olõ-i muidoki määnestki tiidüslikku uuringut, a nii meile paistu.

Massinidõ ülelugõminõ
Latsõ lõbusti hinnäst tuuga, et loi kokko kõik Porsche, midä tii pääl trehvsimi. Eestihe jõudõn oll’ noid 111. Ja kõgõ inämb sai noid trehvädä Saksamaa kiirteie pääl, kon tagasi tullõn mõnt aigu sõidimi. Mille õkva tuu automark? Selle et Volkswagenid vai Škodasid olõs kokkolugõmisõs ülearvo pall’o.

Kreekan ellimi Peloponnesosõl maapiirkunnan ja sääl tundu ollõv kõgõ levinümb automark kastiga Toyota Hilux. Inämbüisi näkk’ tuu küländ ront vällä ja tollõ kastin oll’ kõgõ midägi: lõigadu oliivipuuossa, tüüriista, eihtüsmatõrjaal, vana kodomassina jne. Kreeka mägitii ja liinakõisi tii omma kitsa, a kuigi saava sääl nuu massina kah sõidõtus. Kuis, tuust kõnõli mõlgi naidõ külgi ja tagaotsa sisen. Itaalian oll’ kõgõ inämb nätä muidoki Fiattõ ja kuigi sakõstõ oll’ tuu Fiati kõgõ vähämb variant Punto, olli ummõhtõ nuu kah mõlkõ täüs. Paistu, et kiäki tuust pall’o es hooli. Mõlgi näütäse, et massinat pruugitas.

A tuhka noist automarkõst, andsak, et tuuga alostõdus sai. Periselt tundsõmi rõõmu, et saimi jo radokuun keväjähe ja sõs liiksõmi kolm kuud üten keväjäga tagasi ja ku vahtsõst Eestin ollimi, oll’ jäl kevväi! Perän mõnt aigu ärolõkit tagasi jõudõn tundu kodo eräle armsa. Ja kuigi meil oll’ umbõlõ hää ja kõrralinõ kassi- ja majahoitja, oll’ kassil mi tagasitulõkist nii hää miil, et tä lei kats päivä vaihtpidämäldä nurru.

Kõik om ammu olõman olnu

Nigu teedä, omma nii Kreeka ku Itaalia perädü pikä aoluuga maa. Eks mi õks kaimi noid vannu liinriike asõmit ja ku joba mitmit nännü olõt, tegünes arvusaaminõ kõrraperäst ja loogikast, minka nuu eihtedü olli. Ja nakkat arvu saama, et inemine olõ-i tuhandidõ aastidõga mitte kohegi arõnu. Kõik parlaki mi aigu tähtsä as’a olli joba ammu olõman: sanna ja spaa, poodi ja äri, staadioni, tiatri ja aoviidüs. Ja kuigi or’apidämist ammõtligult inämb olõ-i, sõs periselt või ilma pääl vast sama pall’o löüdä olokõrdo, kon tõist inemist inemises ei peetä. Ja tuust, et sõapidämine vii-i kohegi, ei olta õks arvu saad…

Är kaotõdu uma

Imelik om viil, et kõik nuu vägevä kultuuri, miä Kreeka ja Itaalia põllumiihile lapjut maa sisse lüvven pia egäl puul vasta tulõva, omma ummõhtõgi häönü. Tuu pand küsümä, miä ülepää garantiir püsümist, ku ka suurõ, rikka ja targa rahva omma hinnäst aoluu joosul är kaotanu. Õkva nimelt är kaotanu, selle et näid kõiki olõ-i maaha tapõt, a nä omma kaotanu uma kultuuri, keele vai kirä. Kogoni nii, et näütüses vannu egiptläisi kirja es mõistõta jo satu ja satu aastit lukõ. Kas tuu pääle kaiõn om eestläisil, viil inämb võrokõisil ülepää luutust? Vai vastapite – kas või olla, et mi luutus ello jäiä om suurõmb ku noidõ rahvidõ uma, selle et mi kultuur ja kiil omma luudu minkagi muu pääle ku näil?

Niinimmat hindäkolonisiirmine om murõ sõski täämbädsel pääväl ja meil kah. Niinimmat päävoolukiil ja -kultuur omma hoobis midägi muud ja üleilmastuminõ uma mõtlõmisõ ja olõmisõ mooduga press sisse ussõst ja aknõst.

Trehvämise hindätiidmise vidäjidega
Umas üllätüses trehvsi reisu pääl, näütüses Itaalian, mitmit kõrdu kokko inemiisiga, kiä sama as’a peräst murõhtasõ. Ja mitte õnnõ, nä omma kah mõnõ väiku paikkundligu keele kõnõlõja, umbõlõ uhkõ uma kotussõpäälidse hindätiidmise üle ja kah murrõn, kas tuu päälekasuvilõ põlvkundõlõ alalõ jääs.

Kavvõst kaia om Itaalia üts suur riik, kon hindäst mõista itaalia kiilt kõnõldas. A sääl kasvai veidükesegi ümbre kaiõn om kõrraga arvu saia, et määnestki suurt Itaaliat olõ-i olõman. Vai ku, sõs tuuperäst õnnõgi, et taa sais kuun kümnist esi kildakõisist, minkal egälütel om uma kõnnõpruuk, kombõ, söögi ja hindätiidmine. Mitu vahtsõt tutvat ütlivä mullõ uhkusõga, et nä omma genova (zeneise) keele kõnõlõja. Üts noist, Itaalia latsikirändüsaokirä toimõndaja Barbara oll’ tennü kogoni uma lõputüü ülikoolin tuu keele alalõpüsümise kotsilõ. Tä oll’ käünü uurman vällärännänüid genova keele kõnõlõjit Euruupan ja Ameerikan. Tõnõ, Anselmo, latsikiränik ja luuvkirotamisõ oppaja, püüd nigu makki pruuki kirändüsen umma häövät kiil. Anselmo om muvannunõ ja kõnõl’, et sündü aol, kon aoluulinõ genova kiil oll’ õnnõgi kaardimängu, aiandusõ, ropõndamisõ ja motodõ kiil. «Nigu võro kiil,» mõtli ma, «passis häste nal’ategemises, poodi taadõ ja turistõlõ päähämäärmistekste kirotamisõs.»

Kolmtõist aastakka tagasi sai ma tutvas Põh’a-Itaaliast peri Wilmaga. Timä imäkiil om ladiini (ladino) kiil ja tä oll’ tuu üle perädü uhkõ. Ladiini keele mõistjit om veidemb ku võro keele mõistjit, a näide kiilt saa piirkunna maakuulõn oppi. Viil inämb, om küländ perekundõ, kon ladiini kiil om egäpääväkiil parla kah ja nii sai üts tõnõ mu vahtsõnõ tutva, nuur Silvia üteldä, et täl om umavanutsit sõpru, kinka tuud kõnõlda. Ja et ladiini kiil püsü-i ütsikide keeleaktivistõ nõal, a inemiisi ja perekundõ uskmisõ pääl, et tuu om kõgõ õigõmb ja loomulikumb kiil, midä perrega pruuki.

Nuur Silvia oll’ tuu, kiä kõnõl’ helkävide silmiga umast arvusaamisõst, et peris Itaalia ja Euruupa ütsüs saa olla õnnõ sääne, miä om kirriv nigu puslõ, kon egä kildakõnõ om ainulinõ ja tähtsä osa suurõst pildist. Tä selet’ umma mitmõkõrdsõt hindätiidmist: ku tä om vällämaal ja küsütäs, kiä tä om, sõs om tä itaallanõ; ku tä käü ümbre Itaalian ja sääl küsütäs, kiä tä om, sõs om tä ladino. Ku tuu vastus küsüjäle arvu saia om, sõs kõnõlas tä mano: tä om õkva tuust küläst, miä om tuun oron, ja timä perekund om säälsaman põlvkundõ kaupa elänü.

Pensionäri tegevä tarvilist tüüd

Wilmaga trehvssi kah no, seo viimädse reisu pääl ja tuu tekk’ süäme lämmäs mitmõl põhjussõl. Wilma om joba katõsa aastakka pensionär ja ütel’, et tä tund rõõmu taast esierälidsest aost uman elon. Täl om pall’o aigu ja vabahust otsusta, midä tä uma aoga tege. A tuu man olõ-i tä lihtsähe riigi käest pensioni vasta võtva vanainemine, a teküs naanõ, kiä tege vabatahtlist tüüd mitmõ as’a man. Õkvalt päält pinsi pääle jäämist käve tä kursuisil, kon opati inemiisi huvi perrä kokkotuumist ja jutu pääle avitamist. Edimäne grupp, mink kokkokutsja ja vidäjä tä oll’, oll’… õkvalt pinsi pääle jäänüide inemiisi uma. Aastak aigu käüti kuun ja arotõdi umavaihõl, kuis muutunu eloga kõgõ parõmbahe toimõ tulla. Sõs oll’ egäüts löüdnü uma elorütmi ja tegemise ja nii otsustiva vahtsõ pensionäri, et olõ-i inämb vaia kuun kävvü – näid om muial inämb vaia. Nii om sõs Wilma mu iinkujo pinsipõlvõs. Om suur ull’us, ku kedägi vannusõ peräst nii-üldä üle loodsiguveere visatas.

Wilma om mu iinkujo kiili pruukmisõn kah. Kõgõpäält kodonõ ladiini kiil, mink üle tä nii uhkõ om. Ütski kiil olõ-i mõttõlda, eski ku inemiisi, kinka tuud kõnõlda, om veidü. Päält tuu omma Wilma egäpääväelon saksa ja itaalia kiil. Sõs viil inglüse ja hispaania kiil, midä tä tiidligult aig-aolt pruuk ja värskendäs, et mitte unõhta. Kiili mõistminõ om tahtmisõ ja tegelemise takan, vannusõ takan olõ-i midägi, kinnüt’ Wilma.

Ja kõik naa vahtsõ ja vana sõbra omma mul tuuperäst, et mul hindäl om kimmäs paikkundlik hindätiidmine. Õkva tuuperäst olli ma näide jaos esieräline ja nä panniva minnu kongi rahvasumma sisen tähele ja tahtsõva mukka juttu alosta. Mi tunnõmi umavaihõl kõnõldõn, et olõmi osa suurõst kiriväst regionaalsusõ puslõst.

Laanõ Triinu, kiränik

Wilmaga trehvsimi Bolzano liinan mahlakuun. Tedä saa iinkujos võtta nii väiku paigapäälidse keele kõnõlõmisõn ku pinsipõlvõ pidämisen. Pilt Laanõ Triinu eräkogost