Ma olõ olnu joba vähembält 15 aastat köüdet Võro muusigakooliga, viimätsel aol olnu hoolõkogu esimiis kah. Mõni aig tagasi oll’ mul võimalus kävvü muusigakooli keväjäkontsõrdil Võrol Kandlõ kultuurimajan.

Ja tuu, midä ma sääl näi ja kuuli, võtsõ ausalõ üteldä henge kinni. Tull’ väikene tütrigutirts lava pääle, vast aasta oll’ tä viiulit opnu, ja ku ilostõ tä mängi mõistsõ. Mis tuust, et kõik noodi es tulõ puhtalõ vällä, a määndse rõõmuga tä sääl man oll’. Uhkõ oll’ kullõlda tuud teedüstäjä juttu, midä kiäki tennü vai kätte võitnu um. Ku pall’o oll’ noidõ esinejide hulgan latsi, kes olli Võrost kavvõmbal egäsugutsil konkurssõl saanu korgit kotussit ja tulnu tagasi avvuhinnaga.

Tuu näütäs, et olõ-i tähtsä, konkottal kuul um. Innembi um tähtsä, määnest tüüd tegevä sääl oppaja, ku hengega nä asja man omma ja kuis sutva väiku pillipoisi ja -tütrigu mängmä panda niimuudu, et pill helises. Ja pääle pilli um hellin mängjide hindä henge seen ja jõud säält saali kah.

Olõ jõudnu arvusaamisõlõ, et inemine, kiä mäng pilli ja opp pillimängu, ei lää kunagi elun kur’a tii pääle. Selle et timä hengen helises muusiga. Ja nuu inemise, kes sinnä keväjäkontsõrdilõ muusikat kullõma olli tulnu, saiva säält sammamuudu umalõ hengele praavitust. Näide hengen kest kah muusiga edesi.

Mi piämi olõma väega tenoligu, et meil um sääne kuul, kon tegeldäs latsiga, kon tegeldäs muusigaoppusõga väega hää ja hoitja mooduga ja tuvvas opjidõ seest vällä tuu kõgõ parõmb ja suurõmb helü, mis näide seen um. Ku inemise heng helises, sis helises kõik maailm.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.