Ma ei olõ ilmangi varrampa mõtõlnu, kas ma mõistnu mõtõlda nigu tuli. Nigu laulupidotuli, miä panti palama Tarton minevä pühäpäävä edimäidsi pääväkiiri aigu ja miä no Eestit pite ümbre käü ja inemiisi väke ja häid suuvõ korjas, et peräkõrd jõuda Tal’nalõ suurõlõ tandsu- ja laulupidolõ.

A ku ma mõistnu tulõ muudu mõtõlda, sis olnu ma kimmäle uhkõ. Uhkõ tollõ pääle, et inemise tuld avvustasõ. Tuu olõ-i muidoki määnegi ime, tulõ tähtsäs pidämine om tulnu täämbäste päivä üten väega ammudsõst aost. Iks tuustsamast kooban elämise aost, ku tuli tähend’ ellojäämist. Täämbädse ao inemisele om vast lähkümb mõtõlda tulõ asõmõl eelektrist, midä jo kah tulõs kutsutas. Ilma ei mõista mi inämb kuigi ellä.

A jah, laulupidotuli om no mi maalt läbi käünü. Nännü är hulga põnõvit paiku ja inemiisi, kinkal tuli silmin helkäs. Saanu teedä, et tulõ avvus pidi Räpinä rahvas maaha valla laulu- ja tandsupido «Esi’ uma». Tuli om saanu maada Põlva Taivapargin ja Tsooru järve pääl suidsusannan. Inemise omma saanu pühäst laulupidotulõst palama panda uma kündle, et tuustsamast tulõst mõnõ päävä peräst umakandi jaanituli läütä.

Võtku taa tuli sis uma tii pääl egält puult üten kõik hää ja süämest üteldü soovi ja andku pidolõ kõvva väke!

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja