Kiä taht teedä, kuis käü puuriidadisko, tuul tulõ valla võtta Rahmani Jani vahtsõnõ jutukogomik «Puuriidadisko». Väiku vikur om man: ei piä alostama õkva kaasõ käändmisest, valla võit seo raamadu tetä ka keskkotusõ, 40. lehekülle päält ja kaia sis, kas astu hääd- vai kurrakätt: ütele poolõ jääse eesti- ja tõsõlõ poolõ võrokeelidse jutu.

Raamatuhe «Puuriidadisko» om autor kokko köütnü latsilõ mõtõldu jutu, miä omma varramba ilmunu aokirän Täheke. A kuna juttõ sisse om käkit egäsugust sõnno ja näide tähendüisiga mängo, sis om võimalik, et tujjo nõstva neo jutu inämbki viil suurõl inemisel. Ku sibulakuurmisõ piltvõrrõlust pruuki, sis latsi köüt või-olla rohkõmb edimäne kiht – lugu esi ja põnõva tegeläse –, a suurt inemist tuu käküssin mahlatsõmb jago. Olõnõs vast latsõst ja suurõst.

Kõrvuisi nall’aga om juttõ sisse poimit piinüt elooppust, minkast ilmangi küländ ei saa. Eräle mass nimmada kirivät tegeläisi kampa: savvusüüjä ja Vävvä, kiä eläs sängü all; Kunnamõtsa indiaanlasõ, Põka, guuru ja tävveste hariligu latsõ kah, kooni nä nakkasõ… Midä nä tegemä nakkasõ, tuu teedäsaaminõ las jäiä joba lugõjalõ. Tegeläisi seen saava egäl juhul tävveste loomuligult kokko perimüs, uskmalda, tuu tähendäs muinasjutuilm ja täämbäne päiv. Nii et kolm üten om vähämbält.

Esieränis huvilisõl keelesõbral om vast põnnõv säädi kõrvuisi üte ja sama jutu eesti ja võro kiilt.

Pildi om raamatuhe tsehkendänü Reimanni Hildegard. Tä om eesti- ja võrokeelitside juttõ man olõvidõ pilte seen joonistanu vähämbält kolm asja tõistmuudu. Niimuudu pakk raamat pääle lugõmisõ võimalust päänuppu viil tõistmuudu teritä.

Kabuna Kaile