«Kurgi -ja porknapindre kõik segi lahudu, kapstaloomakõsõ üles kistu, herneteräkese, miä ääsä õdagu mulla sisse sai tsusatus, omma timä, kuradi kikka puult üles korjadu…»

Pernaanõ hõõrd põllõ all rusikid. «Võtkõga medägi ette ta kikkaga, taa künd varsti terve aiamaa üles!»

Peremiis vahis ringi, silmäs sis sanna otsa pääl kapla, haard tuu peiu ja nakas kikkalõ kammitsõid tegemä. Ku kikas kammitsa jalgu ümre saa, om tal käük nigu vanastõ koloosin – õks nõnuldõ maha ederpidi, sis taasperilde tagasi, sis sällüli, kõtulõ… ja küllüle!

«Kas sa no viil lähät kassipoigõ pesmä, vai pernaasõ pindremaad üles lahkma?» küüsüs peremiis kikkalt, kiä, siiva ribahusi, püündse hinnäst püstü aia.

Oplõminõ ja kikka parastaminõ olõs vaist kavvõmbalõgi lännü, ku äkki mustlaisi kibitka ei olõssi maja iin suurõtii pääl kinni pedänü. «Mjul kultaiset sormukset müja, sinu saap odova hinnaga…» kitt mustlanõ peremehele umma kaupa.

A peremiis es olõ iiläskine, tiidse mustlaisi viguriid. Kalut’ vii ja mustlasõ «kultaiset sõrmusõ» mensuuri. Mustlanõ nakas’ vingma, et timäl ausa kaup, hoobis peremiis uma kullapruuvjaga om võlssnu. Allõs hulga ao peräst ronisi mustlanõ tsortõlõdõn vankri kummi ala ja killavuur läts’ edesi.

***

«Kõik kana omma kaonu ja… ja tuu hull kikas kah,» pesse pernaanõ kässi kokku.

Raaskõsõ ao peräst heräsi kogo külä. Pia egäst majapedämisest oll’ kannu varastõdu! A tuud aigu oll’ konnun jo mustlaslaagri üles lüüd, suur pott kiivä viiga kanasupi jaos valmis pant ja puupakk teräve kirvõga kanakõisi päie maharagumisõs valmis säet.

Kohalõkihutanu külävanõmba röögatüs «Kana siiä!» leie pidusöögis valmistanu mustlaslaagrin vaikusõ majja nink suur mõsukorv saiõ varsti mustlaisi kokkuröövitüid kannu täüs.

Tuun segädüsen oll’ kikas kammitsõ jalust rabanu ja korvvankri katusõlõ linnanu. «Nii vaba kiäki ei olõ konhki, ku luudusüsän om mustlanõ…» naksi kostki lauluhelü kostma.

Kas võidsõ tuu olla, et kammitsõidõst vabas saanu kikas uma kikkasüämega sääntse laulu ülesvõtmist ärgüt’!? Kis tuud tiid vai inämp mäletäski?

Küüsüge parõmb, minkperäst inemise tuud viisi kuuldõn viimäne ku üts valssi tandsma nakasõ.

Silla Ants