Vinne ao lõpun es olõ poodist suurt midägi saia. Osa kaupa müüdi leti alt noilõ, kinkal oll’ tutvuisi. Tuud kaupa, minkast puudus oll’, kutsuti defitsiidis.

Mu latsõpõlvõn oll’ kõgõ defitsiitsemb kaup banaan. Ütekõrra siski meile Pihkva liinast tuud banaani tuudi. Maidsi ja tundsõ hinnäst väega petetült: oll’ sääne rohilinõ, nätske ja maigulda asi.

Järgmäne kõrd sai ma banaani maitsa joba keskkoolin, 1990. aastidõ alostusõn. Tuukõrd oll’ tutva sportlanõ käünü Soomõn võistluisil ja säält banaanõ üten toonu. Nuu banaani olli pruuni värmi, arvada ülearvo saisnu, a väega hää maiguga.

Aig läts’ edesi ja defitsiidi asõmõlõ tull’ ülearvo pall’o kaupu. Esiki sõna «defitsiit» esi läts’ peris meelest är.

Aolugu, nigu mi tiiämi, tege tsõõrõ ja no om defitsiit jälki tagasi. Seokõrd om puudus koroonavaktsiinõst. Peris puudust muidoki ei olõ, a noid ei taheta inne noorõmbilõ anda, ku kõik vanõmba omma uma pritsi kätte saanu. Vanõmbil inemiisil jäl om keerolinõ hinnäst pritsisaamisõs kirja panda, ku nä ei mõista täämbädse ao tehnikat pruuki. Om tegünü olokõrd, kon mõnigi, kel tutvuisi om, saa uma vaktsiini kätte «leti alt».

Looda, et sääne asi saa lähembäl aol läbi ja mi võimi tuu jälle sõna «defitsiit» viil üts kõrd är unõhta.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja