Põh’amaa keväjäl om väega esieräline lumm ja vägi. Seolõ andva kinnitüst ka pall’o vällämaalasõ, kiä mi keväjät edimäst kõrda tunda saava. Seo hõng, miä kõrraga õhun hõl’os, ku lumi om sulanu ja vii juuskva, tege imeht. Määnegi meist suurõmb jõud seon keväjän ütles kõgõ elolõ jah, om värski ja tege vabas.

Kõrraga nakkas kõik vahtsõst pääle.

Jummal tennät, et ütskõik määndsel aol mi elämi ja ku ullis inemise elo ummi piirangidõga ajanu omma, tulõva tsirgu iks tagasi. Lõokõnõ lõõritas iks sammamuudu hinnäst är unõhtõn lakõ taiva all, kuldnoki trillerdäse vahtsõst äropituisi viisijuppõ, edimädse lilli ei pelgä külmä ja ajasõ uma nõna iks kõgõst huulmada päävätsõõrilõ ligembäle ja elo lätt edesi.

Usu, et parhillatsõn olokõrran nakkas inämbüsel vaimnõ tervüs limpama ja tuuperäst tulõ hindäle noid kõgõ hariligumbit asjo, miä meile tasakaalu andva, miilde tulõta.

Maal om suur vägi tuvva inemine hindä ligi ja timä pingul olõkit är võtta. Tuuperäst mine mõtsa, viska maa pääle sällüle, lasõ pääväl hinnäst hellütä ja nii tunnikõsõ peräst om joba pall’o keremb. Unõhtagu-i puid kallista, seo ei olõ määnegi esoteeriline mullin, puu omma nigu antenni maa ja taiva vaihõl, miä meid maandasõ.

Ku sul om kasvumaja, sis olõt peris õnnõhamõ sälän sündünü. Varatsidõ redisside ja muu rohilidsõ külbmine ja kasvõ uutminõ om üts hää ja akusid laatva tegemine. Uma maalapikõnõ ja sääl kasuja puhas keemiäst prii süük om üts suurõmbit väärtüisi egäl aol.

Egäl juhtumisõl, ku sul om rassõ tunnõ seen, är jäägu nelä saina vaihõlõ istma, a sunni hinnäst liigutama. Maailm liigus mi ümbre ja ku mi esi liigumi, sis nakkas liikma ka maailm mi seen.

Parhillanõ elokõrraldus om piknikkõ pidämises hää. Tasus võtta süük üten ja nauti lõunõ- vai õdagusüüki pargin, järve vai mõtsa veeren.
Proovi üles löüdä tuu nipp, kuis ellä niimuudu, et kevväi olnu kõik aig süämen!

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.