Mul om üts ummamuudu sugulanõ. Päält säitsmekümnene vanaherrä Jaan, kellega om siin ilman imelikkõ asju juhtunu. Mõnõst imelikumbast tii ma juttu.
Umal aol lõpõt’ Jaan EPA, opsõ maaparandajas. Tä oll’ kõva pillimiis, jahi- ja kalamiis, võtsõ naasõ, sai kats last. Kõik olõs olnu häste, a tervüs nakas’ jo aiksalõ jukõrdama. Käve vaesõgõnõ arstõ piten. Üts arst ütel’, et hädä om kopsu man, tõnõ, et süä om vilets. Es saa api tohtridõ, selgelenägijä, ei muidu tarku käest.
Jaan oll’ jo ligi viiskümmend vana, ku tüüasjun läts’ üle nurmõ, kohe olli posti otsast elektritraadi maha sadanu. Jo es panõ tä noid tähele ja kopõrd’ jalgupiten traatõ sisse. Nii käve tsähmäk är ja Jaan oll’ ilma mõistusõlda pikäle. Õnnõs jõudsõ sinnä elektrimehe. Jaanilõ kutsuti abi ja nii jäi tälle elu sisse.
Tuul meelemõistusõlda olnul aol oll’ tä tõispoolsusõn är käünü. Sääl olli tälle vasta tulnu vanaimä ja vanaesä ja viil tutvid, sõpru ja sugulaisi. Kõik olnu väega rõõmsa, vanaimä oll’ esiki tandsnu. Jaan oll’ mõtõlnu, et kõik om illus ja hää, a mille imä es tulõ tälle vasta. Kos sõs imä om? Jaan otsust’ solvunult, et immä es näe ja siiä tä ei jää. Ja heräsigi üles. Arst oll’ ütelnu: miis, sa pässit viimätsel minutil.
A mille es tulõ imä pojalõ vasta? Selle, et imä oll’ jo viil elun!
Tõnõ «eksam» oll’ kotun keldren elektrijuhtmit parandõn. Sõs oll’ päsemine rutõmbalõ, et õigõl aol juhtu naabrimiis appi. Õnnõ haigõmajan pidi tükk aigu olõma – süä es nakka kõrraligult tüüle.
Ütskõrd hummuku päält sängüst tulõkit oll’ olukõrd nii halv, et Jaanil oll’ mõtõ: nüüd om minek käen. Ja sõs hõigas’ tä suurõ helüga, et ku arsti ei avida, jummal kah ei avida, või ainult kurat avita.
Äkki tull’ kurat magamistarõ suurõ piigli sisse: oll’ nigu hirmsa suurõ hüdsimusta pulli pää, silmä verevä, suu vatunõ, ja mörisi kõva helüga, et midä miis timä käest taht. Jaan oll’ hirmust kangõ ja es olõ mõistnu midägi muud, ku nakanu meieisapalvõt lugõma. Kurat oll’ viil mörisnü ja nakanu nigu väiksembäs jäämä. Sõs oll’ Jaani sällä takast valgus paistnu, valgusõ sisse ilmu maani valgõn rüün naistõrahvas ja ütel’, et ärku peläkü inämb midägi, tä om kaitsõingli. Aigupiten kattõ kuju är. Tuu aoga oll’ ka kurat kaonu.
Kats nädälit es julgu Jaan magamistarrõ minnä. Sõs tull’ naanõ sanatooriumist tagasi, elu läts’ jälleki juundõ.
Para võtt Jaan vahel süämetsilgakõisi ja eläs peris kõbusalt edesi.
Kindma Maimu
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
