Pikk ja väega luminõ talv om otsa saaman ja tuuga üten ka tarõn mol’otamisõ aig. Tulõ seerigu vällä otsi!
Ku naabridõ man joba veidü murru paistus ja imämõisan maakunna tõsõn otsan lumõlilli häitsemä säädvä, sis mu kotun om viil sükäv talv. Sükäv sõna kõgõ õgvõmban mõttõn, nii et tiiratu päält ei tohe kõrvalõ astu, maamärgi omma meetrikorguidsi lumõunikidõ all, õrnast jõuluilust om räpäne betoon saanu ja tuu ragumist jakkus kavvõmbas. Om jo hirmsa. Ja inne tuud, ku rõõmsa süäme ja kuiva jalaga üle häitsvä hoovi saa astu, tulõ viil jäledü iämineki- ja lumõsulaaig, mille perrä maiustusõs saa mitu nädälit mua seen mätserdä.
A ma ei olõ tarõn istja, ma piä välän uma tüü tettüs ja tii käütüs saama, sadagu vai saibit. Võta mugu varnast nõnaotsani kapuutsiga tormikuhti ja astu jala otsa seerigu, mis ei lää külmä käen lahki ja kost ei tulõ vesi üle veere sisse. Ja mitte kiäki ei saa üteldä, et taa ei olõ illus, taa ei olõ muudnõ – kas vihm, lörts vai muda omma sis ilusa ja muudsa?
Aastidõga om selges saanu, mändse omma tuu tsuklõmisõ man mu kõgõ parõmba abimehe ja varustus, ja tõsõst külest, mis matõrjalist mundri kõlbas õnnõ kest suvvõ kablutamisõs. Ku noorõl inemisel oll’ rahha veidü, a tervüst pall’u, sis kõlbsi ümbrejuuskmisõs ja eski mõtsan tüütegemises ütskõik mis ohkõsõ hilbu ja vakstust sussikõsõ. A kullu är nuu aasta, ku kõigil oll’ kõikõ puudus, ja saiva otsa ka kehvembä rõiva.
Parhilla om käen aig, ku ma olõ vana, tähtsä ja paks. Ja umma kuninglikku miilt kandvat keret ei kõlba jo külmä ja likõ käen ilmaaigu vaivada. Iä pääl liuhkamisõs ja mua seen mätserdämises om mul õkva mitu paari parõmbat sorti jala-anomit, mille egä paari kotsilõ või üteldä, et naa omma elupästjä. Ja midä ma kitä ja tennä egä jumala kõrd, ku tulõ korgõt haina niitä, võssa lõigada, üle märdikuu paduvihman uppunu hoovi puid tarõ manu käruta vai lopa seen määnestki hädäperäst välätüüd tetä. Aigõtagust külmetämist-ligunõmist om olnu jo nii pall’o, et parhilla lõpõs egä ligõhidõ jalguga nal’ategemine nädälidse haigõolõmisõga, a kiä sis saa egä tõsõ nädäli sängün sällütä. Mille piäski.
Ma olõ mitmidõ katsõtuisiga selges saanu, mis vahe om kautšukil ja puuvillal, lambavillal ja polüestril, puuvillal ja viskoosil. Kunstmatõrjali ommaki mõtõldu lõunapuulsidõ maiõ jaos, kon pall’o lämmämb ilm nii pall’o väläntüütäjä tervüst ei lahu ku siinmaal. Meil omma hinnäst õigustanu vana hää luudusligu matõrjali, mis kannatasõ hullu ilma ja kaitsva külmä iist. Ja üteldägu, mis taht – mu jaos om taa saapakollektsioon niisama pall’o väärt ku mõnõlõ tõsõlõ timä vanarahakogu.
Egä seerigupaar om uma näo ja olõmisõga, täl om lugu, kuis tä mu mano om jõudnu, egä paar om väega tähtside töie man abis olnu, ja ma piä näist luku nigu sõaveteranõst. Ku nahast liinankäümisesaapa võiva nädälit ja kuid kapin saista, sis mi Nokkari omma köögin lämmä ja minekivalmis 24/7. Mitte-Nokkari ei olõ tuud avvu väärt, miinuskraatõga PVC-matõrjal kanda ei kannada…
Parhillaki panõ ma nuu edimädse ria karvadsõ jalga ja lää vällä tialaisilõ rasvapallõ pandma.
Kaarna Anneli
Säidse paari seerikit, egälütel näist om uma nägo ja lugu. Kaarna Anneli pilt
