Silmi ette kerküs jäl üts makus-vallus mälehtüs. Nigu olõs tuu eelä juhtunu. Ummõtõ lahutas meid tollõst aost päält säitsmekümne aasta. Nii jäämi mi umma latsõpõlvõ elopäivi lõpuni.
Imä pidi kotost kohegi minemä. Essä es olõ kah koton. Õnnõ ma ja sõsarakõnõ Ilme katõkõisi. Kumbki meist es käü viil koolin. Inne minekit ütel’ imä Anni: «Kaegõ, et majal katust päält ei nõsta!» Tuu tähend’, et olkõ hää latsõ. Mi tahtsõgi hää olla, a millegiperäst tull’ inämbäste taasperi vällä. Nigu ka tuul pääväl.
Mul oll’ üts salahus. Ku imä oll’ ussõst ja värtest vällä astnu ni käändnü turbaraba poolõ (säältkaudu sai rutõmb liina), käve ma tuu vällä. «Köögin kapin om üts plekist purgikõnõ rosinidõga. Imä ostsõ pekulandi käest, perän nurisi külh, et pall’o massõ. A arvas’, et latsilõ saa mõnikõrd midägi tõistmuudu lavva pääle anda. Rosinasuppi vai…» kõnõli ma edesi jutu, midä olli kuulnu imä ja naabrinaasõ umavahelidsõst märgotamisõst. Tuud ma sõsarakõsõlõ es ütle, et olli esi salguisi rosiniid pruuvnu. Kül mekse häste! Lätsimi küüki ja õngitsimi üten meelen purgi vällä. Tei ettepanõki, et mängimi niimuudu. Loemi ütest kümneni, egä numbrõ takan võtt kumbki meist üte rosina. Perän loemi kümnest üteni ja jäl üts rossin kõrraga. Niimuudu teimi mitu kõrda. Ma ku vanõmb sõsar võtsõ numbridõ ütlemise hindä pääle. Purgi sisu oll’ kõvva kahanu. Peräkõrd sai sõsaral villänd ja tä habisi mitu rosinat kõrraga. Nika ku põh’a pääle oll’ hääd kraami väega veidü perrä jäänü. Seimi kõik är.
Inne liinaminekit oll’ imä lavva pääle säädnü mõnõ valgõ paprõlehe ja värvipleiädsi. Et latsil olõs kõrralikku aoviidüst. Naksimi joonistama. Ma tei paprõ pääle maja ja värvse kõllatsõs, nigu mi kodomaja. Sis tei viil maja saina viirde mi uma kassi Kiki ja maja ette tiiraa kõrvalõ lillipindre. Nika ku ma nuputi, määndse lilli ma sinnä häitsema panõ, oll’ Ilmel pilt valmis. Tä oll’ tsikõrdanu paprõ värvipleiätsidega kiriväs. Sõsar upit’ hindä sängü pääle ja naas’ sääl karglõma. Meil oll’ keelet sängün trampi, kuigi salguisi sai tuud pattu iks tettüs.
Sai arvu, et asi tüküs hapnõs minemä. «Kuvvõaastadsõ võiva trampi, viieaastadsõ ei või!» põruti. Kae no, taa oll’ ainukõnõ kõrd, ku sõsar mu sõnna kullõl’. Tä ukõrd’ hindä vahtsõst põrmandu pääle, läts’ sängüpähüdsi taadõ ni tsusas’ pää läbi pähüdsi raudpulkõ. Naardsõ ja lällät’ – täl oll’ väega lustilinõ olla. A ku sõsar säält är tahtsõ tulla, es saa. Väiku lats oll’ päädpiten sängüpähütsin kinni! Väega õigõ, et pill tulõ pikä ilo pääle. Iksõmi mõlõmba. Lätsi tälle appi ja tirisi, tuupääle läts’ sõsara ikk üle rüükmises. Tä ütel’, et om vallus. Es mõista midägi targõmbat tetä ku minnä aknõlavva pääle ja trummõlda aknõklaasi pihta. Et vast kiäki kuuld.
Üteldäs, et kon hädä kõgõ suurõmb, sääl abi kõgõ lähemb. Naabri-Leida üle uulidsa majast oll’ hoovi pääle tulnu. Tä näkk’ minno aknõ pääl ni tull’ kaema. Edesi läts’ kipõlt: akõn triklist vallalõ ja Leida vupsas’ läbi vallalidsõ aknõ tarrõ. Röögäts oll’ är väsünü ja magasi pulkõ vahel rahulidsõlt. Õnnõs oll’ köögin pliidi pääl lämmind vett. Leida tekk’ õnnõtukõsõ pää üten kõrvuga seebivatuga kokku ja tõmmas’ õrnalt. Lupsti ja lats oll’ jäl vaba. Ma valvsõ man, et seebivesi silmä ei lääsi.
Kesk suurt segähüst oll’ kodo jõudnu imä. Ku ma kõnõli sõsaraga juhtunu õnnõtusõst, ütel’ imä mullõ otsa kaiõn väega väsünü helüga: «Kas ma olõ veidü kõnõlnu…» Nigu olõs ma ütsindä jama kõrraldanu. Olli väega pahanu. Ildamba, joba suurõst pääst, sai arvu, et imäl oll’ õigus. Kõik sai algusõ rosinist. Rosinasupist võisõmi suu puhtas pühki. A tuud kah ei olõ meelen, et rosinidõ ärsüümisest olõs määnestki tüllü nõsõnu. Kül tiidse imäkene, et latsil om kasumisõs makõt vaia. Poodist es olõ päält sõa suurt midägi võtta ja tsukõr oll’ tseki pääl.
Valpri Liina
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
