Hääd oppajidõ päivä! Kimmäs lämmi käepitsitüs egäle
oppajalõ, kiä mõist ja tihkas umma kiilt pruuki
Suurõmb jago inemiisi unõhtas är suurõmba jao noist asjust, midä koolin opati. Õigõ kah – ku hinne om vällä pantu, sis võit tuu as’a pääst vällä visada. Õgas pää olõ-i prügükast. Miilde jääs õnnõ tuu, kuimuudu koolin opati, mändse nuu oppaja olliva ja mis nä teivä. Mõni mälehtäs viil toda kah, määnes tuu oppaja vällä näkk’, mändse prilli vai kängä vai rõiva täl olliva. Oppajidõ helü ja sõna om pall’odõl kah peris häste meelen.
Kõrvalt võit jo kaia, et su hindä oppaja om õks viil amõtih ja kuul om õks sääne, nigu timä oll’. Tuu ei olõ õigõ. Eesti kuul om väega pall’o muutunu. Asi või olla tuun, et nuu ütlejä, kiä sakõstõ omma latsõvanõmba vai umavaltsuisi ammõtnigu, nägevä koolielost õnnõ taad jupikõist, mis om näile hindäle tutva. Vahtsõnduisi omgi rassõ nätä, ku silm om tsihit tuu nägemises, miä om umast kooliaost tutva, ja viil rassõmb om naist vahtsiist asjost arvo saia. Üts vahtsõnõ asi om tuu, et umma kiilt panta-i koolin inämb nii halvas ku eelmädse ilmakõrra aigu.
Oppaja jääse miilde, päämädselt uma olõgi ja väärtüisiga. Õkva tuuperäst om mi rahvuslidsõ ja kultuurilidsõ püsümäjäämise jaos tähtsä, mändse nuu oppaja omma. Suurõmbalt jaolt om tuu jo teedä kah: oppaja om keskiäline vai pia pensioni-iäline naanõ, kiä mõist umma ainõt unõ päält kah opada. Kõik maailma koolitusõ omma täl läbi käütü, paprõtüü tett ja tervüs pidä õks kah viil vasta. Tä mõtlõs tassakõistõ joba tuu pääle, et võissi tüükuurmat veidembäs laskõ, et jäänü ummi latsõlatsi jaos rohkõmb aigu. Uma keele pruukmisõ iist om tä latsõn vast esiki nuhelda saanu, a kiilt tä mõist. Kuis no ummõhtõgi tulõssi julgust, et kõnõlda?
Viil kümnes-viietõistkümnes aastagas noid oppajit mi koolõn jakkus. Nii kavva saava ülikooli viil tetä näko, et näil om rahha vaia, et rohkõmb nuuri oppajakoolitustõ vasta võtta. Tõsõst otsast tulõ näid magistridiplommõga õks vällä kah, a sis häös näid kümnide kaupa kohegi är. Noorõ ei taha kuuli oppajas minnä: tüü om rassõ, huul suur ja palk tsill’okõnõ. Tuusama magistripapõr and võimalusõ muialõ kah minnä. Ja esiki ku nuur magistri kuuli jõud, om täl lihtsämb kõnõlda asjust inglüse ku eesti keelen. Inglüse keelen om jo kõik olõman ja umma kiilt nigu olõki-i vaia. Tuu tunnus vana ja vaenõ. Muidoki. Egä asi, midä ei pruugita, rossitas läbi.
Avvo ja teno kõigilõ, kiä tihkasõ latsiga uma kandi kiilt kõnõlda ja takast kittä, et uma värk om väärt värk. Hädä om tuun, et noid oppajit om umbõlõ veidü. Om kuulõ, kiä tahtnu kasvai hummõn võro keele oppusõga pääle naada, a oppajat ei olõ. Kuimuudu tuu saa nii olla?
Ildaaigu ütel’ üts koolijuht peris kimmä tiidmisega, et näide koolin olõ-i üttegi inemist, kiä mõistnu võro kiilt kõnõlda. Kaimi sis üte tuu kandi latsõvanõmbaga oppajidõ nimekirä läbi. Tull’ vällä, et uma keele kõnõlõmist oll’ direktri iist hoolõga käkitü. Parõmb kah, ku oppaja esi kah umma kiilt avvolidsõs ei piä. Ku latsi ette lätt oppaja, kiä esi umma keelemõistmist häbendäs, sis tuust joht hääd nahka tulõ-i. Oppaja olõk jääs miilde. Sõna jää-i nii häste, a sõnnu saa egä kell sõnaraamatust mano oppi. Hõkk (kakkõhelü) tege latsõlõ edimält vast rohkõmb nall’a, ku and teedä, kas asju om üts vai mitu. Pehmehüse tähendüse vast kah edimädse kõrraga miilde ei jää, a tuu jääs külh, et oppaja näid mõlõmbit pruuk.
Oppaja jääs miilde. Mi ei jõvva vast inämb kõiki ilmapäälsit tiidmiisi võro kiilde panda, nii et ainõoppus jääs nii vai tõisildõ eesti keele poolõ viltu, ja tuust olõ-i midägi. A koolin om muid juttõ kah, ja noid võissi külh umah keeleh aia niihäste suurõ inemise umavahel ku latsiga. Ku mõnõ as’a võlssi ütlet, sis tuu ei jää miilde. Miilde jääs tuu, et oppaja kõnõl’ võro kiilt kimmä hindätiidmisega.
Hääd oppajidõ päivä, ja üts kimmäs lämmi käepitsitüs egäle oppajalõ, kiä mõist ja tihkas umma kiilt pruuki. Jää ummilõ latsilõ miilde!
Uguri Kadri,
oppaja,
Võro instituudi
koolioppusõ projektijuht
