Käü põlitsidõ kiili aastakümme, miä ÜRO pääassambleel vällä kuulutõdi ja midä UNESCO iist vidä. Ka Eesti jää-i taast kõrvalõ. Jo mitu aastakka tagasi tett Eesti põliskiili kuuntüükogo käü õks aig-aolt kokko ja sääl jaetas väikuidõ kiil murõht ja rõõmu.
Kuuntüükogo mano om seo ao joosul Eesti põlitsit keelekeisi mano tulnu ja pilt om sääl peris kirriv. Omma hinnäst põlitsõs rahvas kuulutanu setodõ ja võrokõisi keele, niisamatõ mulgi ja kihnu kiil, midä inemise õks inämb tiidvä ja mink kultuuri ka muulõ Eestile parõmbahe tutva omma. A sõs omma viil sändse, midä innembi eesti keele murdõs peetäs, a miä tuugipoolõst ellä tahtva: kuusalu rannakiil, kodavere ja sõrvõ kiil.
Tahassi-i kinni jäiä definitsiuunõhe, miä om kiil ja miä mitte, selle et keele õigust elolõ olõ-i vaia niimuudu mõõta. Õigus elolõ tulõ tuust, ku timä kõnõlõja ja perijä tahtva tälle tuu õigusõ anda.
Tuust, kas põlitsit kiili Eestin hoitas vai hiidetäs, kõnõldas 7. rehekuul Verskan põliskiili konvõrentsil. Kõigi kuuntüükogo kiili esindäjä saava sõnna ja pikembält kõnõlõsõ sääl kats rahvidõvahelidsõ kogõmusõga uurjat-tiidläst: Pargi Indrek ja Browni Kara.
Kuis naa keele, kasvai mi uma võro kiil, olõssi näide perijile niipall’o armsa, et oltasi valmis näide hoitmisõ hääs midägi tegemä? Midägi tegemä päält kitmise, et võeh, kuis om vaia alalõ hoita ja kül om hää, et Võro instituut ja tõsõ asotusõ tuud tegevä. Kah’os om võlssarvaminõ, et tuust avitas. Periselt om nii, et sõnnuga olõmi naid kiili hoitnu, a tegodõga hiitnü.
Õnnõs om mano tulnu noid inemiisi, kiä pidävä tähtsäs ummi juuri, miä meid kimmäle maa külen hoitva. Näütüses või tuvva populaarsõ telesaatõ «Sinu uus sugulane», kon tunnõtuilõ inemiisile tunnõtuid sugulaisi otsitas. Suguseldsiuurminõ om lännü lihtsämbäs, selle et arvutiga päses vanalõ teedüssele ligi.
Ja ku inemiisil om suur huvi suguseldsi ja juuri vasta, ei olõ säält kavvõn ka süvembä huvi heränemine uma keele vasta. Tuu huvi või tulla sisemädsest sunnist, midä seletä ei mõista. Ma looda, et pia nakkas kasuma noidõ inemiisi arv, kiä löüdvä, et uma põlinõ kiil om tuulõlohenüür, miä üleilmastumisõ tuulõn meid mõistusõ man hoit.
Laanõ Triinu
