Mõnõ ao iist oll’ mul ütel nädälil katõl pääväl Tal’nan tegemiisi. Nuu tegemise olli nii, et üts puhkõpäiv olõs jäänü katõ as’aajamisõ-päävä vahelõ. Lätsi kotost är mõttõga, et olõ Tal’nan kolm päivä. Kääni ussõ kinni, panni pinile topõld sööginormi ette ja ütli tälle, et pruuvku esi toimõ saia. A hengen oll’ määnegi kahtlanõ tunnõ seen.
Ai pääliinan ummi asju ja olli ka üü sääl. Järgmäne hummok, ku olli viil sängün, kõlisi telefon. Hää sõbõr, kiä käü mu ärolõgi aigu elämist ja pinni kaeman, kõlist’, et pini um kaonu. Tä käve kõik kotussõ läbi, vilist’, ei midägi. Ma tiiä, et pini saa timäga häste läbi. Egä kõrd, ku tä tulõ, võtt pini tedä joba kavvõst rõõmuga vasta.
Sõbõr kai viil ümbre ja mi arotimi, et aiast tä kül vällä es saa. Äkki kuuldu sõbralõ kõrvalmajast väikut kolinat. Tä tekk’ ussõ vallalõ ja pini tull’ timäle vasta. Kuis pini ussõ vallalõ ja perän kinni sai, ei tiiä. Ka ülessäet kaamõra es näütä tuust pilti ja nii um tuu mullõ siiämaalõ mõistatus.
A mu heng es anna inämb tuu pääle Tal’nan rahhu. Istõ auto pääle ja sõidi kodo. Pini tull’ vasta ja liput’ handa, kõik oll’ illos. Otsusti, et maka üü koton ja lää hummogu Tal’nalõ tagasi.
Hummogu kellä kuvvõ aigu läts’ uni är. Päähä tull’ mõtõ, et tulõ minnä Vällämäe ratu pääle keppega kõndma, nigu ma iks käü. Mul oll’ kell ütessä vaia är sõita, a seen oll’ tunnõ, et inne tulõ kimmäle uma käümisetsõõr är tetä.
Vällämäel vilisti tsirgu. Hähn andsõ uma põrinaga tõisilõ teedä, et määnegi võõras tegeläne um mõtsan käümän. Ku ma jõudsõ är tetä uma raa kõgõ perämädse, kolmanda mäkkenõsõmisõ, jäi kõrras saisma. Äkki lei päähä taipaminõ ja kuuli kõrvun umbõs säänest juttu: pini oll’ sõnomituuja, et ma kodo tagasi tulnu ja hummogu keppega mäe pääle lännü. Ja et mäkkenõsõmisõ umma tettü, sis um paras hetk anda mullõ teedä, et ma piä kirotama üte raamadu. Kõrraga tull’ päähä ka teema, millest kirota, ja inemise, kellega kuun tuud tetä.
Ku ma mäest alla jõudõn noilõ inemiisile kõlisti, olliva kõik nõun. Üts ütel’ kogoni, et um esi kah joba mõtõlnu, et mille ma tuud kirotama ei nakka. Ja ma arva, et raamat näge mõnõ ao peräst ilmavalgust, alostus um joba tettü.
Ütest külest ma ei tiiä, mille sääne asi mullõ kõrraldõdi. Tõsõst külest olõ õnnõlik ja tiiä, et ku olõs jäänü Tal’nalõ, sis sääl mul kimmäle säänest mõtõt ja tiidmist es olõs tulnu. Sõnomi liigussõ ilman imelikku rata.
Pindmaa Aigar
Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.
