Hää sõna ja sõbralik naaratus om meil kõigil
umast käest võtta, olõt sa vaenõ vai rikas
Näie kinon kävven umma vanna naabrinaist, kes küsse, kuis ma elä. Ütli, nigu kombõs, et nii nigu kõik tõsõki.
Tulli kodo ja naksi märgotama, kas ma iks elä nii nigu tõsõ. Võla omma mul jah kaalan, nigu pall’odõl tõisil. A muido? Kuna olõ pensionäär, sis tulõ egä kuu kimmäs raha sisse. Mõnikõrd lövvät viil mõnõ tüüotsa kah vai tiit koton midä näppõ vaihõl.
Nigu näütüses jõuluaigu. Kuu lõpp paistu ja raha oll’ otsan. Võti sis umakoedu kinda ja suka ja lätsi jõululaadalõ müümä. Saiõ üle saa euro, mille iist saiva paki ostõtus ja lavva pääle kah ütte-tõist. Ma olõ toda miilt, et jõulupakk ei piä olõma kallis, a miildejääv. Viil parõmb, ku om umatettü. Koiõgi suka-kinda, osti viil mõnõ väiku as’a mano ja muidoki kompvekke. Ku om, sis tsuska vähä rahha kah. A mu arvatõn ei olõ raha kingitus, a annus.
Kõik kaibasõ, et kaup om poodin väega kallis lännü, esieränis söögikraam. Kõgõ rohkõmb kannahtasõ liinainemise.
A mul ei olõ hätä midägi. Võta umast keldrist suvõl kasvatõdu kardohka. Põrkna ja peedi saiva kül jo otsa. Riiolin omma umatettü hoidussõ: moosi, kurgi, tomadi, letso, saladi ja seene. Viil omma sügüsest perrä sibula ja mõnõ ubina. Sükävkülmän omma suvõl kor’adu mõtsmaas’ka ja vabarna. Peris hää tagavara nii rahalidsõn ku vidämise mõttõn. Kah’o, et küläpuut kinni panti (jo mitu aastat tagasi). Egä as’a peräst sõida liina ja viä käe otsan.
Söögi raiskamist mul piaaigu ette ei tulõ. Ku puuti lää, tii nimekirä tarvilikust kraamist, et midägi ülearvo es ostnu.
Kuna elä ütsindä, sis rehkendä inämb-vähämb täpsehe vällä, pall’o ma süü. Ku keedä näütüses suppi ja üle jääs, panõ külmä, et tõnõkõrd vahtsõst lämmistä. Innembide osti pall’o magusat, a nüüd kasvata hinnäst poodin kommiriioli man vahtõn ja mõtlõ, et koton om sahvti ja saia ja ei määnestki ostmist. Egä kuu algusõn rehkendä uma tulu ja kulu kokko, et ots otsaga vahtsõ rahapääväni vällä tulla.
Kõgõ halvõmb om sis, ku mõni kodomassin katski lätt. Nätäl tagasi lõpõt’ viikiitjä uma tüü. Nüüd keedägi kruusiga pliidi pääl kohvivett, mis võtt rohkõmb aigu.
Õnnõs mul aigu om. Aig omgi, pääle tervüse, kõgõ suurõmb varandus. Mul om aigu keväjä aiamaad harri, suvõl mõtsast marju ja siini kor’ada, sügüse kõik sisse tetä ja talvõl kuta.
Ku latsõlatsiga aigu viitä, sis tuu om joba kvaliteetaig. Näidega saa nall’a kah. Tütär ütel’ uma viieaastadsõ tütre kottalõ, kellel olli helme kaalan, sõrmusõ sõrmõn ja küüdse är lakitu, et nä kasvatasõ printsessi. Ma naari ja ütli, et mi läämi tuhnimi paar päivä maad, sis kaemi, kuis tuu printsessis kasuminõ lätt. Ma kaibsõgi maasikidõ istutamisõs maad ja «printsess» kaibsõ kah uma väiku kühvliga nii, et mulda linnas’. Kaimi, kuis sipokõsõ olli saanu kätte üte vagla, kedä nä isoga seivä, ja kuis liivikese lätsi päävä käest är rotimulku var’olõ.
Latsõl oll’ aian väega huvitav. Tä saiõ säändsit tiidmiisi, midä tarõn puppõga mängen ei saa. Viil vahtsõ tä huviga lillituttõ ja liblikit näide pääl. Ma olõ õnnõlik vanaimä, et saa vähäkesegi väikeist inemist luudusõ poolõ mõota.
Köüdüs luudusõga omgi meil väikus jäänü. Mi mugu tarvitami ja ostami vahtsit asju, kas näid nii pall’o vaia lätt vai ei. Kasvai mänguasjugi. Lats ei tiiä inämb, minka mängi. Hüppäs üte as’a mant tõsõ mano ja ei suta süvembäs minnä. Hää umgi, et paastuaig om kätte jõudnu. Sis vast naatas rohkõmb mõtlõma, kas iks as’a omma kõgõ tähtsämbä.
Ma esi arva, et kõgõ tähtsämbä omma inemine ja luudus. Kas mi iks panõmi asju sehen ja infomürän tõist inemist tähele? Ku pall’o mi olõmi küsünü kasvai ummigi käest, kuis näil täämbä lätt? Vist väega veidü. Kas egäüts om käünü mõtsan tsirgulaulu kullõman ja talvõl külmäga tsirgõlõ süvvä andnu?
Et saia Inemises, om vaia nätä hindä ümbre tõisi ja näid avita. Ega abi ei piäki egä kõrd olõma as’on. Hää sõna ja sõbralik naaratus om meil kõigil umast käest võtta, olõt sa vaenõ vai rikas.
Kuna mul om kõik hädätarvilinõ olõman, tervüsel ei olõ kah prõlla vika, mul om aigu ja jakkus häid sõnno kah, sis arva, et ma elä häste.
Urmi Aili,
pensionär
