Täämbä, 2024. aastaga 8. radokuul, om Saru küläst peri kiränigu Kolga Raimondi 100. sünnüaastapäiv. Avaldami tan mõnõ timä luulõtusõ kogomigust «Peo pääl elu hõpõ».

Õnnistegijä

 
Õdak om õnnistegijä,
kis halva ärä võtt.
Elu ja unõ piiri pääl
ütski suu ei kõnõla tõtt.

Vaganõ meri ja mägine maa
om ütte näku, om ahk.
Õdak om lähkün ku kasuk
ja lämmi ku mõtslooma nahk.

Kos ma ka olõ ja kos ma koolõ,
sääl õdak om ümbre ku telk.
Läbi udsusõ päälüsrõiva
paist kätte tähe helk.
 

Ütsik täht

 
Ütsik täht ku essnü utõ
pilvemõtsan vilgatas.
Nigu lats, kis vallatudõ
nuka takast kilgatas.

Mina olõ sinnu kaenu
hämäriku taiva all.
Kurjast ilmast ärä paenu,
kos ma esi essjä tall.
 

Ladvaupin

 
Tõsõ latsil ärä süüdü
liinamehelegi müüdü –
ladvaupin ütsindä.

Lehe pühkvä kõrvalt maha,
rossitanu tsaariraha,
timä mõtlõs püsüdä.

Tuul om hirmus enne lummõ,
sügüsene üü kah pümme.
Kedä küll see upin uut?

Mina mõõda üle mere,
ütlä keistribassi tere,
olõ, kedä timä luut.
 

Uni

 
Ütsindä om, kis maka.

Oru põhjan, kohe tuul ei putu,
essütäs tä hendä uttu.

Mäe päält huulas läte,
must ku tint,
telle sängü ette.
 

Hull ja halv

 
Mina olõ hull ja halv
viimän võllaruug.
Olõ keväjeldä talv,
rossõvihma huug.

Tulõ müüdä tanumõid,
pini püürdvä haukma.
Vahi kinni veräjeid –
perremiis lüü paukma.

Kohe lähä kullõma
surmasõidu kelli …
Vai ei taha timä ka
saia säänest selli!
 

Katõkõrdnõ lumõlaul

 
1.
Külmäpissar jahtunu
lumõs jalgu ette.
Minu sõrmõ mahtunu
omma sinu kätte.

Kohe sa küll minnu viit?
Lupat paika häämbät.
Sõidami tuud tsirgutiid
välläpoolõ täämbät.

2.
Sa pallõ minu iist,
ku lummõ satas,
et suvõ hellüst hääd
ta viil ei matas.

Ma saisa perve pääl,
all vesi tinne.
Mu sällä takan hauk
sats soetõugu pinne.
Üü vaotas varbaga,
saa süä haua.
Kõotohtu valõndas –
nuu kirstulaua.

Lund vette libistäs
üts väärämädä vägi.
Seost hulgast sadanust
ei kasu mägi.

Neist tulõ ega üts
ja vette koolõs,
niimuudu nigu ma
kao mitmas poolõs.
 

Tühi õdak

 
1.
Kuigi ümbre saisva saina,
siski olõt tuulõ pääl.
Sängün, laua veeren painas
tõsõ olõmisõ hääl.

Istut, süüt ja pistü püsüt
nigu inemise viis.
Aga üttepuhku küsüt
enämbät ku nii.

Läbi pehme pümme nõrgus
vällän vihmavett.
Minu sisen kiäki tõrgus
tundma keväjet.

2.
Küll na silmä kinni läävä,
ku ma väega taha.
Aga kuis sa üte päävä
jätät jälle maha.

Täämbä laadakaupmiis pilgas,
medägi es müü,
kuigi leti takast vilgas
asju kirriv hüü.

Kuigi hommõn viil ei koolõ,
ütskõrd siski lõpõs.
Lähät, lähät sinna poolõ,
peo pääl elu hõpõ.
 

Sa lähät

 
Ku tulõt, uss om kinni
ja ümbre pümme üü,
sis nigu hulkjat pinni
üts vallus käsi lüü.

Sa tahas panda maha
tuu tormist rassõ pää.
Su süä om sulavaha,
hing keväjene jää.

Su huulil siski püsüs
üts kipõ, kõva triip.
Sa lähät. Kis tuu küsüs,
mismuudu tii, kos vii.
 

Tuul

 
Tuulõ käen
kõik ettepoolõ kallus.
See om hirm ja see om pallus.
Viil ei tulõ surm,
viil om rinna sisen vallus.

Tuul, oh tuul!
Kas olõt sina Otsja Hääl?
Kas olõt sina karistaja kohus
ristirahva pääl?

Tuulõ käen mi ettepoolõ kallu
nigu saar vai kõiv vai lepp,
tatrik, rügä, niidühain.
 

Rõõm tulõ sis

 
Seo elu peräpink
om antu sullõ istu.
Peost kattõ ussõlink
ja päivlik silmist kistu.

Ku pümme saisat tiil,
käe haardva lakõd õhku,
su hammõsiila viil
om antu pinne lahku.

Rõõm tulõ sis, ku üü
om valgõs lännü valust.
Suu naaratustõ lüü
ja saisminõ kaos jalust.

Kolga Raimond. Kangro Bernardi pilt