Egä aastak tege segäkuur Hilaro üte mõnusa keväjämatka vai välläsõidu. Seokõrd kävemi Valgamaal, paigun, kon ma kunagi käünü ei olõ, ja toda põnõvamb tuu mu jaos oll’.

Üten suvidsõ läpe lämmäga tervitimi bussipiätüsen olõvit Rattasepä Andrese puukujjõ ja egä kujo man teimi mõnõ põnõva pildilavastusõ. Tii vei meid Koiva jõõ lähküle perändüskultuuri keskustõ, kost saimi minnä Tellingumäe kaemistorni ja kaia imeilosat pilti, miä kuuh häitsevä Läti piirialaga mi silmi ette tull’.

Mullõ omma kõgõ mõisa miildünü, selle et noidõ man om alalõ püsünü pall’o esi ao kultuuriperändüst. Mu jaos oll’ hää avastus Kaagjärve mõisa, kinä ja mõtlõmapandja maja, kon 1924. aastagast om olnu kuul ja teno toolõ om ka mõisa nii häste alalõ püsünü. Mõisa parhilladsõ umanigu omma kooli kunagidsõ oppajidõpaari tütre. Maja edimädse kõrra pääl om koolimuusõum ja väiku hotellikõnõ. Suvõl saava mõisa man olla latsilaagri ja maja man om valmis saaman kinä latsi mänguplats.

Varrampa olõ Valga liinast õnnõ läbi sõitnu, a piä tunnistama, et õdak Valgan muusõumiüül mõidu mullõ nii, et tahtnu taad liina kimmäle viil tundma oppi. Mullõ miildü väega juugõndhuunõ, suurtsuku kerik ja bulvar, miä Valga kerigu mant Läti-poolidsõ kerigu mano vii. Viil miildü mullõ kreisihuunõn olnu ekskursioon, kon vähembält poolõ külälidse olli lätläse. Tahtnu teedä, kuis lätt seo katõ rahva üttesulaminõ ja mis tunnõ om seon piiriliinan inämb ku üts õdak olla. Valga inemise jäti väega lahkõ ja sõbraligu tundõ.

Nii om, et piäki-i Võrolt kuigi kavvõlõ minemä, et tunda saia midägi hoobis tõistsugumast ja herksästegijät.

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.