Räpinä kihlkunna lõunaosan panti Viia lisanimega talupoigõlõ terve seeriä tuust nimest tulõtõduid nimmi.
Viia Jaani perrätulõja ja üts vellepoig, kõik Palo mõisa Suuhara ja Süvähavva külän, saiva lihtsa priinime Wija, täämbädsel pääväl Vija (43 kandjat) ja Viia (36 kandjat). Viia Peedo perrätulõja säälsaman Suuharal ja Süvähavval saiva r-iga priinime Wijar. Täämbädsel pääväl om nimel Vijar 84 kandjat ja nimel Viiar säidse kandjat. Viia Jaagu perrätulõja – Jaak oll’ üllen nimmat Jaani veli – saiva priinime Wijard. Täämbädsel pääväl om nimel Vijard 45 kandjat, nimel Viiart 25 kandjat ja nimel Viiard 12 kandjat. Noid Vijardeid, kiä nüütki viil Suuhara külän elässe, kutsutas küläkeelidse nimega Hurmi.
Sama põlvkunna mehel Viia Piitrel oll’ õnnõ üts meesterahvast perrätulõja, pojapoig Piitre, kiä sai priinime Wijand. Täämbä om nimel Vijand 23 kandjat ja nimel Viiand 11 kandjat. Viies Palo mõisa nimi seost seeriäst Wijap om täämbädses vällä koolnu.
Ruusa mõisa Võukülän, kon Viia es olõ mitte õnnõ lisanimi, a joba küländ kimmäs talukotussõ nimi, panti Viia Tuuma ja Villemi perrätulõjilõ priinimes Wijask. Täämbä om nimel Viiask 14 kandjat ja nimel Vijask 10 kandjat.
Viia lisanime levimine Suuharalõ om nätä aastagast 1731, ku sääl omma üten talun elänü Sohare Andres Peep ja [Sohare] Wihe Jaan. Samal aol om olnu Wija lisanimme ka Võukülän ja Kuuksi külän. Võukülä omgi Räpinä Viia nime algkodu, sääl elli 1638 Wiha Petter, är nimmat ku vindläne (arvada vinneusulinõ). 1638 om edimäst kõrda üles kirotõt ka Kanepi Ihamaru Viia talurühm.
Kõgõ varatsõmba nimmamisõ Võukülän omma huvitava: 1625 Woy Jack ~ Wya Jack ~ Wia Jack, tõnõ peremiis Wya Andreas, 1627 Weiba Jack, 1630 Wia Petter. Paistus, et tuud Jaaku om tuntu katõ nimega: Võu Jaak ja Viia Jaak. Kas noil nimmil om ka umavaheline köüdüs? Ku märki, et sama jõõ katõl nimel Võu ja Võhandu või olla köüdüs, sõs mille mitte.
Üts muinasaigsidõ õdagumeresoomõ inemisenimmi element om *viha. Tuu tähend lohevat, tummõt, hal’ast (vrd soomõ vihreä ’rohilinõ’), a niisamatõ ka muud häste kasuvat, jõulist ja tummõt, näütüses vana soomõ keele vihanto ’piksepilv’. Viia nimi võissigi olla peri tuust sõnast ja nimeelemendist ja olla tuhat aastakka vana inemisenimi. Näütüses kotussõnimel Viimsi võissi olla sama alus. Hääligusäädüisi jaos uutmalda –h kaominõ olõssi nigu mõotõt saksa keelest: sakslasõ es kuulõ mi keele lühküt h-d ja es proovi tuud ka märki. Nii et ku 17. aastagasaal om kirutõt Wiha, sõs sääl om iks takan joba lihtsustunu välläütlemine [viia], h-tähel om tõnõ ülesannõ – näüdätä, et –i om pikk.
Seo olõ-i ainukõnõ võimalik seletüs. Ka Soomõn omma perekunnanimel Viiala väega vana juurõ ja sääl olõ-i tuud viha-sõnaga köüdet. Viil üts võimalik seletüs om germaani inemisenimi Wiegant, miä olõssi lühenü ja kon olõssi toimunu muutus –g > –j, nii nigu iks Baltimaiõ saksa keelen, edenimest *Viiga olõssi saanu Viia.
Saarõ Evar
Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.
