Oll’ ullillus suvõpäävä hummuk. Taivan es olõ mitte üttegi pilvetupsu. Tsirgu tsiristivä, mehitse teivä kipõstõ tüüd ja tõnõpuul säädse innäst tüüle minemä. Läve päält hõigas’ viil: «Poiskõsõ, hoitkõ mehitsil silmä pääl!»

Lõunas oll’ vällän lämmi ku sannalava pääl. Tuulõõhku es olõ ollaki, päiv õkva kõrvõt’. Käen oll’ mol’utamisõ aig, eski mehitse olli uma kipõ tüü unõtõnu.
Kõrragõ kostsõ aiast ärevät suminat: terve õhk oll’ joba täüs mehitsit ja kõrrast näid manu vuursõ. Nüüd nakas’ meil kipõ, oll’ vaia nätä, kohe tuu süllem lindas. Kaimi, kuis tä nakas’ vana lõhmussõ otsa kokku kogunõma. Tummõ kerä podisi korgõn ladvan. Esä oll’ pandnu aida poiskõisilõ valmis kasti, kulbi, lõõtsa. Tauno ja Kusta ronõ puu otsa, tõmpsi kasti kah üles… A oh hätä! Süllem oll’ korgõl piinü ossa küllen, kohe poisi manu es päse. Tõnõpuul oll’ kavvõl hainamaal. Mis tetä?

Kon murõ kõgõ suurõmb, sääl abi kõgõ lähemb.

Naabrimiis, kes näkse mi pääldäolõkit, tull’ kaema, kuis meid avitõdõ. Tä kõndsõ paar kõrda ümbre puu ja arvas’, et mis muud, ku tulõ toimõndama nakata: kässe tuvva sülemikasti, käsüt’ Kusta jäl lõhmusõ otsa, saistas’ kastiga tuu ossa kotsalõ, kon süllem korgõl jorisi, ja kässe Kustal jalagõ põruta. Ku tuu mats käve, sattõ tummõ pilv kasti, naaabrimehe Alfredi pähä, sälgä, rinna pääle. Alfred oll’gi esi üts podisõv süllem. Hiitümi innäst kangõs. Naabrimiis oll’ rahu esi: saisõ nigu postament, es köhätä kah.

Kibõlimi tsipa kavvõmbal ja es jõvva är ohheta, kuis sääne krutskitõga vanamiis või saista innäst liigutamalda, suu lukun, kuuma käen senikavva, ku süllem aigupite kasti venüs. Saimi kergembält hingätä sõs, ku õhk inämb-vähämb mehitsist puhas oll’ ja kastil kaas pääl.

Ja mitte üttegi nõkla!

Aidma Hele

Koha Lenna tsehkendüs