Tei üts hummok ahjo tulõ. Otsõ tuujaos kuuri alt riidast väiku üsätävve lühembit kuusõhalgõ, et aholõ liiga es tennü. Õigõmb olnu vast lepäga küttä, a tuud es trehvä parasjago kätte. Et oll’ hummogunõ aig ja päiv es olõ viil korsnapitsi kuumas kütnü, naas’ ahi ilosahe tõmbama ja tõmmas’ tarõõhust ülearvodsõ rõskusõ vällä.

Mõnõ ao peräst om peris süküs käen ja kütmise rõõmu saa tunda egäüts, kiä viil koton ahjo pidä. Sügüsedsele kurvapoolitsõlõ meelele tege tulõ kaeminõ hääd, om õkva nigu teraapiatunn, midä muido kalli raha iist müvväs.

Sõbõr oll’ kikka toonu, panni tuu potiga poolõs pääväs ahjo. Hää ja pehme sai, paar päivä oll’ tedä söögi mano võtta. Mi kandi sügüsedse söögi ommaki inämbüisi tasaligult kütetün ahon pikkä aigu havvutõdu, näütüses mõni tükükene lambalihha. Ku trehväs kaali-põrknast mano panda olõma vai sis suurmit vai kõkkõ tuud kokko, saa kõtt kimmäle Võromaa muudu hääd-parõmbat täüs.

Niisama lihtsä nuu sügüsedse rõõmu ommaki. Ku olõt õigõl aol mõistnu umma elämist niimuudu säädi, et egä mooduröögätüsega üten ei joosõ, ei piäki egä päiv murõhtama ja märgotama eelektrihindu, poliitiga ja muu säändse peräst, mink muutmisõs hindäl võimu ei olõ. Lihtsäle istut aho iin ja kaet, kuis puu palas.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja