Kõgõ parõmb om eloratta pääl püssü kokko hoitõn, mitte õnnõ majanduslidsõn
mõttõn, a ka perekunnan, kogokunnan, sõpruskunnan, tüüseltskunnan.
Ildaaigu sünnüpäiva pidänü illosheng ja viiemeistri Pärdi Arvo om ütelnü, et maailm vaivlõs tuu käen, et egäüts tedä muuta taht, a muuta saa inemine õnnõ esihinnäst. A misperäst piäs inemine tahtma muutu? Tuugi kotsilõ om avvustõdul luujal-inemisel hää ütelüs olõman: inemine piät tiidmä, et tä ei olõ tävvelik, ja tuu tiidmine avitaski arõnõda.
Minno omma uma ebatävvüsest avitanu arvo saia elokäänäkü ja raamadu. Olku nuu elokäänäkü valusa vai õnnõlidsõ, ku mõistat asjo õigõ nuka alt kaia, saat pall’ongi targõmbas, et mis tan elon tähtsä ja mis veidemb tähtsä om. Üts ilmadu tähtsä asi siin ilman om turvatunnõ. Ja ärke ti arvakõ, et tuud kimmäst tunnõt saa anda õnnõ NATO vihmavari, julgõolõgimass vai tuu, ku pall’o riigil laskmiskraami om.
Kimmäst tunnõt om mitmõsugust. Inemisel om vaia füüsilist, majanduslist ja emotsionaalsõt (tundõperist) turvatunnõt ehk tuud, et kiäki tä iho ja elo kallalõ ei tüki, et olõs massu mastu, katus pää kotsil, kõtt täüs ja väiku tagavarakõnõ äkiliidsi asjo jaos ni miil hää ja heng iloga täüdet. Tuu hääs saami esihindä ja tõisi jaos pall’o är tetä. Puhtalt valikidõ küsümüs.
Vanasõna ütles, et hää lepüs vähätsega, halval jääs pall’ostki puudu. Ma tahas väega olla tuu hää, kes vähätsega lepüs, a ütiskund pand elotsõõrilõ säändse püürde pääle, et vii karmanist tolmu kah minemä. Ma püvva tollõgipoolõst tsõõri pääl püssü ja hinnäst tuu hirmsa huu iist kuikimuudu kaitsa. Kõgõ parõmb om tuud tetä kokkohoiuga, ja mitte õnnõ majanduslidsõn mõttõn – kokko tulõ hoita ka perekunnan, kogokunnan, sõpruskunnan, tüüseltskunnan. Egäl puul, kon inemise kuun omma.
Üts õdak bussiga Tartohe sõitõn istsõ egä pääletulõja ruttu umaette pinki maaha. Silmänukast kaeti, kas noid pinke iks jakkus, et jumalaperäst kiäki ei piäsi su kõrvalõ istma. Ma esi tei muidoki tuudsamma. Lõpuotsan tulli bussi neio ja nuurmiis. Oll’ näta, et nä omma paar. Jäivä ümbre kaema, et kohe istu. Üttegi vapa katõinemisepinki inämp es olõ. Istma olõs nä saanu ütstõsõst kavvõlõ.
Mul virgu süämetunnistus üles, et midä ma tan laiuta ütsindä, lähä istu tõsõ inemise kõrvalõ ja lasõ nooril kokko istu. Nii ma teigi, paki uma pingi näile ja küsse üte provva käest, kas ma või timä kõrvalõ istu. Provva lubasi. Kas lahkõlõ vai vastakarva, tuust ma arvo es saa, a vähämbält and’ viisakalt lua. Noorõ tenässivä väega. Poolõ sõidu päält näie, ku nuurmehe pää vaiu tütrikulõ ola pääle ja tütrigu pääkene nuurmehe uma vasta. Illos oll’ kaia, nä saiva kuun olla ja vast tundsõva hinnäst ka turvalidsõlt.
Põimukuun tulõt’ elo miilde, et kuunolõmisõ ei olõ igävädse. Oll’ kats valusat ärminekit. Hää tutva pinikene, kiä oll’ saanu egäpäävaelo osas, vandsõ vanahusõlõ ja haigusõlõ alla ni naabrinaanõ, kiä oll’ sama häste ku sõsara iist, tegi kah kipõ hüppe aojõõ tõsõ veere pääle. Allõs tä oll’ ja sis äkki oll’ lännü… Üts eläjäkene, tõnõ inemine, a süämevalu ja maaha jäänü tühi kotus mõõtmalda suurõ. Mõlõmpa minek lahksõ tuud tundõperist kimmäst tunnõt peris kõvastõ. Midägi, mis tekk’ meelele hääd ja andsõ hengele illo, oll’ otsa saanu. Nüüd saa tuud turvatunnõt otsi mälestüisist ja õnn om, et noid mälestüisi jakkus.
A mälestüse saava tulla õnnõ sis, ku inemise kokko hoitva ja kokko saava. Omma valmis lepmä ütstõsõ väikeisi halvu külgiga, et anda ja saia ossa ütstõsõ häist külgist. Ku heng om ilolinõ, sis om lihtsämp ka kattõ tõist turvatunnõt üleväl hoita. Esierälidselt piäs toda silmän pidämä kõgõ lähembän peretsõõrin.
Ma olõ iks ütelnü, et mi riigi kõgõ suurõmp hädä olõ-i hindäkeskne valitsus ja suurõ massu, a räbälä pereköüdüsse. Tuud hätä näütäs joba Tootsi Joosõp filmin «Suvi» (poig pess essä ja kihotas koha päält minemä). Ku pere hoit kokko, kiäki ei röögi hindä vajahuisi tõisi umast suurõmbas, tiid hindä kotust ja kohust, ku tegemise kõnõldas läbi ja tetäs ütenkuun kah midägi meelelist, sis tuu pere jääs jalgu pääle.
A uma tüü mangi kuulõ hulgani lugusid tuust, kuis ütstõsõlõ võlsitas, petetäs rahha ja varanduisi vällä, võetas võla kaala, jäetäs latsõ ilma pääle ripakilõ. Ku tuu võlsselo tupikuga lõpõs, sis omma iks kõik tõõsõ süüdü, mitte esi. Ja sis oodõtas, et kiäki avitanu, a kes, ku sa kõik uma köüdüsse olõt vussi käändnü…
Pall’o inemise eläse rõõmulda ello. Tappa nä külh kellegi käest ei saa ja majanduslidsõlt tulõva kah toimõ, a tuu kolmas kimmä tundõ osa om puudu. Puudu tuuperäst, et ei olõ tahetu vai mõistõtu õigõl aol kokko hoita. Sakõhe kuulõ ma küsümüst: mis ma olõ võlssi tennü, et niimuudu om? Asi ei olõ tuun, mis võlssi om tettü, asi om tuun, mis om tegemädä jäänü. Mis tettü, tuu tettü, sääl ei muuda inämp midägi. Hää om tuu, et mis tegemädä om jäänü, tuud saa jo viil tetä.
Õkva Margit,
Peri raamadukogohoitja,
mitmõ nuka alt märgotaja
