Kavva oodõt «Võro keele opiraamat edimädsele kooliastmõlõ» näkk’ valgõvallu joba minevä aasta lõpun, a seonimaani olõ-i tuust kah’os kõnõld ja kirotõt. Muidoki olõs võinu tuu raamat joba paarkümmend aastakka varramba vällä tulla, a parõmb ilda ku ei kunagi. Raamadu and’ vällä Võro Instituut ja tuud tugõsiva Eesti Rahvakultuuri Keskus ja Eesti Kultuurkapital.
Opiraamadu tegemise mõttõ käve vällä Allasõ Tiia 2020. aastaga keväjä. Üten Fastrõ Mariko ja Kabuna Kailega naati tüüle. Vällä tull’ vormi ja sisu poolõst hää raamat. Tuu om metoodilidsõlt mitmõpoolinõ, tundma opitas ka esieräliidsi juuni perrä võro kultuuri.
Opiraamatun om 30 päätükkü, egäüts köüdet kimmä teemaga, näütüses «Muq pereq», «Süük», «Sügüsevärmiq», «Hingipäiv», «Maa ja liin». Egä päätükk om üles ehitet selge plaani perrä. Opminõ nakkas pääle mõnõ jutu vai luulõtusõga. Jutu luuja omma Allasõ Tiia, Elleri Kalle, Kabuna Kaile, Klaasi Maarja, Kõivupuu Marju, Laanõ Triinu, Saarõ Evar ja Sitsi Eve Hele, luulõtuisi omma sepänü Contra, Haugi Evely, Otsa Kersti, Panga Milvi, Saarõ Evar ja Trulli Ilmar. Kõiki ei jõvvaki tan üles lukõ, selle et päält tuu om viil pall’o võetu latsikogost «Mino Võromaa».
Luu vai luulõtusõ perrä tulõva küsümüse sisu kotsilõ ja ülesandõ. Tan omma näütüses tühikotusülesandõ, mink jaos piät teksti mulku pandma puudus olõva sõna. Tulõ pilte perrä nimetä mitmõsugumaidsi asjo, lille, tegemiisi, pruuvi luulõta jne. Sakõstõ om vällä näüdätü esierälist märksüst ja asja põnõvambas tettü, näütüses om lehe pääl esitet pilte üten allkirjuga, kon tähe omma mõnõn sõnan õigõhe kõrda pant, a mõnõn segi aetu. Ja ülesandõ esi omma näütüses säändse: «Miäq ommaq Eesti rahvuslidsõq tunnismärgiq? Panõq tähist kokko sõna vai ajaq esiq täheq sassi.» (lk 79)
Opiraamatust lövvüs pall’o vanasõnno ja Contra (Margus Konnula) krutskiliidsi ütlemiisi. Raamadu alostusõn ja mõnõn päätükün andas väiku keeleoppus, et juhti tähelepandmist võro keele päämiidsi erijuuni pääle. Egä päätükü lõpun andas soovitus kullõlda Helüaidast teemaga köüdetüid võrokeelitsit lugusit. Suurõformaadilidsõn opiraamatun om hulga värvipilte, mink autor om Eestin väega hinnat raamadukunstnik Platsi Marja-Liisa.
Väega hää, et tähistüse ütes tähes, kakkõhelü tähüstämises om võetu q. Taad tähte om võro keelen väega vaia, selle et tä eräldäs ütsüst ja mitmust; näütüses, kas jutus om üts külä vai mitu (külä – küläq) ni mitmit muidki asjo. Q avitas võro (ka seto) keelele anda tälle ummamuudu hellü. Ka om tedä tähtsä tähüstä, et tä mi välläütlemisest är es häönü ni tedä õigõ kotussõ pääl vällä üteldäs.
Ammu olõssi aig q-tähe võõrastusõst vallalõ saia ja naada tuud pruukma kõigin välläandin. Tõtõ külh, eesti keelen om tä võõrtäht, selle et tuud olõ-i umasõnnon vaia. Tõnõ lugu om võro keelega, kon tedä om egäl juhul vaia. Ja ku mi jõvvassimi kokkoleppele, et taa om üts võro kirä lahutamalda osa, sis piässi tä saama sama umas nigu a ja b. Ega nuu olõ-i kah mi hindä vällä mõtõldu. Olõs õnnõ tahtnu, et opiraamadu tegijä olõs lühkühe seletänü q pruukmist lausõn, kon timmä sakõstõ ei üteldä vällä hõkk-helünä, a hoobis tõistmuudu, muido saa välläütlemine loomu vasta ülearvo jupõldõt.
Õkva naas’ koolitüü ja tahassi küssü, kas om egäl puul, kon võro kiilt opitas, seo raamat jo olõman. Niisama passis opiraamat esiopjilõ ja egäle huvilidsõlõ, kiä või kül võro kiilt mõista, a saa siist iks teedä midägi vahtsõt ja põnõvat. Kitä hääs raamadu kokkosäädjide soovi: «Hääd võro keelen tsuklõmist!»
Ernitsä Enn, keeleuurja
