Süküskuun om kõik vahtsõnõ. Timahavvatsõn süküskuun om tunda joba kliimamuutusõ mõjjo, egä päiv vii veeren ja tsuklõman käümine tuu miilde süküskuu Vahemere veeren. Mu peräst võinu meil kah sääne lämmi kooni joulukuuni jakkuda.

Egänädäläidsi pruuvõ naas’ jäl tegemä segäkuur Hilaro, joba 34. huuaigu. Mi koori põimukuu oll’ mõnusalõ huugu ja tiatrit täüs. Paganligu perimüsüü tegemise man olli proovi Kubija laululava pääl. Ütel üül lõppi pruuv kell üts üüse. Joosimi lämmän vihman, esi läbilikõ, a ummõhtõ hõisku täüs. Pehmekeiste põrgut täüs lugu lõppi egäl võimalusõl tandsuga, kokko oll’ 600 rahvatandsjat. Kõik tuu valgusõ mäng, muusiga ja seo ainumadsõ ja perämädse lõpumängu suurus tõi mullõ vii silmä.

Nii torrõ om joba süküskuun naada laulupidos ette valmistama. Armsa om tunda, et «Koit», «Tuljak» ja tõõsõ laulupido laulu, mille ma kunagi 18aastadsõn koorin är opsõ, omma siiämaani essümäldä selge.

Mi koori mano tull’ vahtsõnõ laulja, koloratuursopran, kiä sutt tävveste eräkõrraliidsi helle hindä seest vällä tuvva. Uma oopõrilaulja tagapõh’aga om tä harilikust koorilauljast hoobis tõistmuudu ja kül aig näütäs, kuis timä uma helüga tõisiga kokko pasma nakkas.

Süküskuu tuu hindäga üten vahtsõ huvikuulõ huuao. Mu säitsmeaastanõ tütär alost’ õkva koolitiid ja tä tund häädmiilt tandsutrennest, näpostuudiost ja savikunstitsõõrist. Mul om nii hää miil, et om nii hulga valikit, minkast ma esi latsõn puudust tundsõ.

Rõõmu tege viil tuu, et Võrol om imeline vahtsõnõ mängumaa Võlukael, miä om tõisist mängupaigust esimuudu uma kododsõ õhkkunna ja puust mängoasjo valikuga, nii et ka koolilatsõ saava sääl mõnusalõ aigu viitä.

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit,
kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.