Ummi tegemiisi sisse tulõ usku, tetä kõkkõ süäme ja armastusõga ja mitte laskõ hinnäst kriitikast segädä. Niimuudu löüd Sulbi külätiatri vidäjä SAAMO AIRIKA, kiä päält tiatritegemise om teküs küläelo kõrraldamisõ man.

Sulbi külätiatri vahtsõnõ tükk «Kuidas me röövisime Triinu baari» om muutunu nii suurõs hitis, et piletit saia om väega rassõ. Kõik seenitside etendüisi piledi omma läbi müüdü veidemb ku üüpääväga ja tuu om olnu tiatritegijile peris uutmalda.

«Päälkirä perrä võisõ arvada, et rahvast tulõ, selle et pia kõik lõunaeestläse tiidvä Triinu baari, a ma või tetä hää päälkiräga kehvä etendüse ja sis rahvas kaos är. Seokõrd halva vastakajja es tulõ,» jääs Airika tagasihoitligus.

Tükü kirotaminõ timä jutu perrä väega vaivalinõ es olõ, selle et Airikal hindäl om olnu Triinu baariga kokkoputmist: timä sõsar elli sääl lähkül ja noorõst pääst sai sääl hulga käütüs. No pand’ tä hindäle teedä olõva luu ja legendi tiatritükü sisse.

Sulbi külätiatri juhendamine tähendäs Airika jaos tuud, et tä kirotas esi tiatritükü ja tuu sis püüne pääle. A mis tiatri tuu Sulbi külätiatri om? «Taa ei olõ tiatri, om kamp kotusõpäälitsit hullõ, kellel ei olõ vist targõmbat tetä, ku kats kõrda nädälin kuun kävvü ja pruuvi tetä,» seletäs Saamo Airika naaruga.

Periselt om tiatrirahvast saanu tukõv sõpruskund ja tuu hoit näid kuun. «A säändsel kuunkäümisel piät olõma tullõm kah, muidu kaos tahtminõ tetä är. Om vaia põhjust vaiva nätä ja meil om tuu õnnõs tiatrikunst,» kõnõlõs Airika. Rassõs tege tiatritegemise mõnikõrd tuu, et kõigil tegijil om hulga muid tegemiisi kah ja nii ei saa egä kõrd kõik proovin kävvü. «Ku olõt teküs inemine, lupat hinnäst mitmõlõ poolõ är,» ütles tä.

Siski om tiatritegemise ja sõpruskunna tõmmõ Sulbi külätiatril nii suur, et tükü jõudva lava pääle ja miildüse. «Mi kaeja tahtva lihtsäle tulla õdagus midägi torõdat, lõbusat ja hääd kaema. Tunnis aos unõhtat kõik muu är ja lihtsäle naarat. Piämi esi hinnäst komöödiätiatris, olõmi siiämaani olnu iks puhta meelelahutaja,» seletäs Airika.

Saman ei olõ nal’atükü kirotaminõ midägi lihtsät. Eesti tiatri otsva häid nal’atükke tikutulõga takan. Miä om Airika kirotamisõ salahus? «Ma kirota elost, tuust, mis mu ümbre juhtus. Muinasjuttõ ma ümbre ei kirota. Mullõ miildüse kontrasti esi sugupõlvi vaihõl, a ma ei taha kedägi naaruväärses tetä ja mõnita. Mu meelest ei olõ komöödiät rassõ kirota, draamat om rassõ kirota.»

Koolist pääle tiatri seen

Tiatripisiläse sai Airika joba kooliaol. Väikun Luhamaa koolin oll’ nii, et kõik kuul pidi jõulutükün üles astma. Ku Airika oll’ põhikooli lõpuklassin, tull’ näile vahtsõnõ raamadukogo juhataja Ojametsa Airi, kiä tegi kuuli peris tiatritrupi. «Meid viidi tuuga koolitiatridõ festivalilõ ja sääl mi midägi võitsõmi kah,» tulõtas Airika miilde.

Edesi läts’ tä opma Vahtsõliina kuuli, sääl tegi Välbe Ingrid nuuri tiatritruppi, kohe Airika kah mano ronisi. Edesi läts’ Airika opma Kehtnahe, kon vidi nuuri tiatrit Oleski Krista. «Sääl saimi pruumi, mängsemi lehmi, lambit, ulli. Tuu kõik nakas’ loovust vallalõ käändmä, pidit esi märkmä, kes ja kuis sa sääl lava pääl olõt.»

Sulbi külätiatri ja küläelo vidäjä Saamo Airika. Rahmani Jani pilt

Edesi tulli Airikal tiatritegemise huvijuhin Haani koolin, kon tä joba tiatritruppi vidi ja tsipa aigu ka Rogosi tiatrit juhend’. Ku Airika perrega 2002. aasta lõpun Sulbi lähküle Rummi küllä kolisi, vidi naabrinaanõ Kääri Reet tä mõnõ ao peräst küläseldsi tegemiisi mano kah. Üts plaan oll’ külärahvalõ sõnakunstitsõõr tetä. Airika naas’ tuud vidämä.

Kuigi alostus oll’ rassõ – kõgõpäält olli tiatrihuvilidsõ säidse miist, kiä pidi sis naisi kah mängmä –, tull’ õigõ pia trupi mano mänguhuviliidsi naisi kah ja sai naada kõrraligult külätiatrit tegemä.

Ku alostusõn saiva Sulbi tiatri tegijä mõnikõrd kõvva kriitikat kah, sis oll’ ka noid, kiä kiti. Ao joosul naati käümä Kuhjavere külätiatridõ festivalil ja säält om Sulbi rahvas hulga preemjit kodo toonu. A kõgõ tähtsämb om iks kodokandi tiatrikaeja, kiä, nigu näütäs perämädse tükü hää vastavõtminõ, pidä Sulbi külätiatrit hääs tiatris. «Tulõva aasta saa Sulbi külätiatri 20 aastakka vanas ja tuud om meil plaanin avaligult tähistä. Tuu man om pileditulu, mis seost tüküst tulõ, suur õnn. Saami ettevalmistuisi tetä ja plaanimi umal sünnüpääväl näüdädä võimaligult mitmõsugudsõ näoga asju,» seletäs Saamo Airika.

Teküs küläelo vidäjä

Päält tiatritrupi iistvõtmisõ om Airika küläelo vidäjä kah. Sulbi maarahva seltsin om tä jo pikkä aigu juhatusõn olnu, miä tähendäs suurõlt jaolt ka sündmüisi kõrraldamist. Nii tetäs egä aasta külä jaanipito, kõrraldõdas küläpäivi ja suurt sügüsest mihklilaata. Kõik nuu as’a omma aasta-aastalt suurõmbas lännü. «Kuigi om juhtunu nii, et meil omma kokko saanu inemise, kellele istus sündmüisi kõrraldaminõ. Ja tõõnõ asi om tuu: mi ei taha midägi tetä üle jala, tahami tetä häste. Ja ku häste tetä, nakkas jutt lakja minemä. Mi ei olõ tahtlikult midägi paisutanu,» ütles Airika.

A miä and jõudu küläelo vitä? «Ma taha, et mul olõs tan hää olla. Minno võeti tan külän nii lämmäle vasta, järelikult om seo hää külä ja väega napakas olõs esi mitte midägi küläle vasta anda,» löüd Airika.

Maal elämist pidä Airika kvaliteetses elos. Tä om jõudnu arvosaamisõlõ, et inemine piät esi tahtma maal ellä, muido ei tulõ taast elost midägi vällä. Ja ku mõni paik tühäs jääs, ei tähendä tuu periselt elo häömist maal, usk Airika. Määndsegi ao peräst või tulla säändsele paika jäl vahtsõt rahvast, kiä elo käümä löövä. Sulbi kanti pidä tä kotussõs, kon õnnõs õkva parhilla eläse inemise, kiä küläello kimmäle käügin hoitva.

Rahmani Jan