Usaldus vai uskminõ om üts küländ seletämäldä asi. Ummõhtõ om tuud egä päiv vaia. Kas mi hummogu sängüstki vällä saassi, ku ei usussi, et maa kand? Vai kas mi keväjä kardohkat maaha panõssi, ku ei usussi, et mitu tagasi saami? Nii sõs usaldus või hinnäst tukõ tiidmisele, miä umakõrda om peri kogõmusõst. Mi tiiä, et nii om kõik aig olnu, ja oodami, et om täämbä kah.

Usaldust om vaia sõs kah, ku mi ütstõsõlõ midägi lupami. Mille kiäki piässi uskma, et ma tii tuud, midä lupa? Jah, täl või olla läbielämine mukka, et ma viä-i alt. A ku täl tuud ei olõ? Tä tävveste lambist, nigu noorõ ütlese, haard mu üteldüst sõnast kinni ja usk. Usaldust lätt vaia sõs, ku mi ooda, et palga-, pinsi- vai latsirahapäiv tulõ. Ja tüüandja usaldas tüütäjät, et tuu õigõl aol tüüle ilmus ja tulõmada ei jätä. Usaldus om uutminõ, et kokkolepmise pidävä.

Kõnõlõmada tuust, ku suur usaldaminõ om tuu takan, ku mi hummokidõ uma latsõ latsiaida jätämi ja olõmi kimmä, et nä õdagu säält elosast pääst kätte saami. Vai latsõ tandsukooli panõmi, uskõn, et tä sääl tandsma opp ja suurõmbit häti ei saa. Üteldäs kogoni, et usaldus om edelüs (eeldus).

Ka kogokunna- ja küläelosuhtõ tugõva hinnäst usaldusõ pääle. Mõnikõrd või tuu olla küländ seletämädä. Kulssi kunagi ütte inemist arotavat, kuis om võimalik, et tä puhtana tuu päält, et oll’ mändsidegi inemiisiga üten algatusõn vai seltskunnan midägi tegemän, usaldas näid. Nä lihtsähe tundusõ usaldust väärt, kuigi periselt tä noid inemiisi esi kuigi pall’o ei tunnõ. Nii et usaldust tävveste võõridõ vasta, kiä mõnõn mõttõn võõras jääseki, tuu mano näidega minkagi kuun tegemine.

Usaldusõ turvavõrk

«Nigu pehme turvavõrk,» ütel’ üts hää inemine uman kandin elämise kottalõ. Tuu näütäs, et läbisaaminõ om hää ja tä või kimmäs olla, et tä jää-i hättä, ku api vaia om. No ja muidoki om tä esi valmis avitama, ku küsütäs vai näge kinkagi hätä.

Laanõ Triinu. Rõõmu Grethe pilt

Hindä vallalõtegemise ja usaldusõ mano käü turvavõrk ja pall’o tukõ, a ka privaatsusõ veidembäsjäämist. Ku ütstõist usaldõn midägi kuun tetäs, saava jo tõsõ must õks ütte-tõist teedä, midä nä muido ei tiiässi. Usaldus taht julgust ja valmisolõkit. Võta vai pall’okitet sõidujagaminõ, ku näütüses kõrdapite hindä ja kinkagi tõisi latsi huvitsõõrõhe sõidutõdas. Sändside sõitõ kõrraldamisõ käügin lätt hulk privaatsust kaoma, selle et kõrraldus sais ütstõsõlõ antava eräelolidsõ teedüsse pääl. Ja hoidku viil, midä mu uma lats sääl tõsõ perre auton mi kodoelo kottalõ kõnõlda või! Taan näüten tulõ vällä, et usaldus om vastastikulinõ ja sais läbisaamisõ pääl. Mi anna kinkagi hoolõ ala är midägi, miä meile om tähtsä, ja tuu takan om uutminõ, et tuu tõnõ ei tii meile kahjo.

Usaldust väärt hõimuköüdüsse ja kombõ

Mõnikõrd om tõtõ ka ütelüs «veri om paksõmb ku vesi», tuu tähendäs, et samast hõimust, perekunnast vai kasvai samma kiilt kõnõlõjat inemist peetäs kõrraga usaldust inämb väärt olõvas ku kedägi, kiä om muu, vahtsõnõ vai välästpuult. Ka väläst tulõja või saia usaldusõst ossa, a erinevält vereliini pite umainemisest piät timä midägi tegemä. Et umas saia, piät tä näütämä, et om usaldust väärt.

Traditsiooni omma põnõva as’a. Ütest külest viivä ello edesi vahtsõndusõ, a tõsõst külest mõju-i usaldusväärselt tuu, ku kõik harinu ja sissetüütedü kombõ ja moodu üle loodsiguveere visatas. Osa perimüsest om kogoni niipall’o pühä, et tollõ võlssi pruukja jääs usaldusõst ilma. Suidsusannakultuurist palagani tegijä Võromaal, mulgipudro sildi all võlssi tettü söögi pakja Mulgimaal vai seto rõividõ võlssi kandja Setomaal saadõtas vähämbält sälä takan kassi hanna ala vai lüvväs peris avaligult risti.

Eks taa om tuuperäst niimuudu, et mändsegi tegemise ja sümboli omma nii tähtsä, et tulõ-i kõnnõ ala noidõ tõistmuudu pruukminõ. Niisamatõ või olla kogokunna- vai külaelon ettevõtmiisi, mink ärjätmine olõ-i võimalik – rahvas saa peris kur’as. Tegijä kaotas usaldusõ ja nii lätt veidembäs ka inemiisi võimõ vahtsõnduisi vasta võtta. A ku nii-üldä ankruüritüs är kõrraldõdas, või olla küländ populaarnõ ka määnegi tõistsugumanõ alostus.

Vähämbält Võromaal om ummi edevanõmbidõ talo müümine tõnõkõrd usaldusõ küsümüs. Ku lövvä-i usaldust väärt ostjat, sõs ei müvväki, lastas saista ja lagonõda. Nii omgina kuulda, et mitmin kantõn hoitva kohaligu võimaligõl müüki minevil kotussil silmä pääl ja pruuvva müüjäl avita löüdä usaldust väärt ostjit, kiä periselt kah kotussõ pääle elämä tulõva. Pääasi, et talo edesimüüjide ja firmadõ kätte ei läässi.

Usaldust praavitas lukupidämine

Ildaaigu teivä kolm Kagu-Eesti ettevõtjat pall’o tähelepandmist saanu avaligu kirä päälkiräga «Kagu-Eesti paraolümpiä ehk 12 õdagusüüki», mink sisu mullõ pall’o kõrda läts’. Nä kutsva aasta joosul kuulsahe Michelini tärnega restoraani Lüllemäel (ehk sõs Tal’nast kaiõn kahrup….n) küllä inemiisi, kiä Eesti ello kõgõ inämb mõota saava. Tollõ kutsõ takan om suuv anda Kagu-Eestile hellü, miä tält halvaspandva suhtumisõ, ignoriirmise vai välläjätmisega är om võet.

Päält kogokunna- ja egäpääväelo sais usaldusõ pääl ka majanduslinõ, poliitilinõ ja ütiskundlik läbikäümine. «Usaldus om midägi, minkast olõkina-i vaia kõnõlda. Tuu lihtsähe om. Kõnõlda om vaia sõs, ku tuud inämb ei olõ,» ütles Kama Põim, kiä om Rätsepä Triinu ja Visseli Kerti kõrval üts kirä kirotajit.

Ütiskund saisa-i õnnõ majandusligu edenemise pääl – umbõlõ tähtsä om, et inemise tunnõssi hinnäst avvustõdu ja lukupeetünä. Ku tegünes tunnõ, et mu riik piä-i must luku vai et minno peetäs kehvembäs õnnõ tuuperäst, et ma elä kongi veidemb tähtsän kotussõn, sõs om vääriküs ja tuuga üten usaldus kah katski murt. Tuu praavitamisõs om vaia pall’o tüüd ja muudsan keelen üteld dialoogilist kommunikatsiooni. Ehk sõs – dialoogi tuu sõna peris tähendüsen. Selle et dialoog olõ-i tuu, ku üts kõnõlõs ja tõnõ samal aol mõtlõs, midä ma tälle vasta ütle vai kuis ma tä üle kõnõlõ, a tuu, ku üts kõnõlõs ja tõnõ kullõs ja sõs vastapite.

Inemiisi vääriküs om mikandin viimätsil aastil peris mitmõl kõrral pihta saanu ja tuuvõrra usaldus riigi vasta kah. Pia saa kats aastakka Nursipalo sõavälä laendamisõ plaani avaligus tulõkist, kon inemiisile jovvupositsioonilt pääle linnati, ja aastak Karula kandin olnust elektrivarustusõ kriisist, midä perän säidse nädälit kestnüt pümehüst kah õigõhe kriisis es peetägi. Kaasamisõs nimmati edimädsel näütel teedüsse andmist ja tõsõl näütel kõnõldi, et inemise piät iks esi ette kaema, kon nimä eläse ja umma äriplaani täütvä. Ku kotus om võlss, sõs ärku api luutku.

Olõ-i sõs imeh, ku usalda mõistakina-i inämb kedägi päält naabri, kinka kodotiid puhtas lõigatõn kokko trehvät. Freibergi Lilian Karulast kõnõl’, kuis nä naabrinaasõga hinnäst ütstõsõlõ vasta saagsõva ja sõs mõlõmba süämest kitivä: «Mis ma kül ilma sinolda teesi…» A õnnõs om võrokõnõ sääne eestläne, nigu Mikita seletäs: kannahtas kõik elon ette tulõva as’a vällä ja vingu-i pall’o. Pitsitäs karmanin kardohkat nigu stressipalli ja eläs edesi.

Taad märgotust avit’ mul kirota rehekuu alostusõn olnu Tarto ülikooli eetikakeskusõ konvõrents usaldusõ teema pääle. Kullõlsi ja märkse üten tõisiga, kost tulõ ja kohe kaos usaldus ja kuis jäiä ello. Kinkal huvvi, saa tervet konvõrentsi perrä kullõlda: eetikakeskus.ut.ee/et/sisu/kultuuripealinn-tostatas-usalduse-ja-ellujaamise-teema.

Laanõ Triinu, kultuurikõrraldaja ja kiränik