Hää sõnaga tulõta miilde süküskuul Võrol olnut inspiratsioonifestivali, mink alambas päälkiräs oll’ «Luuvus luu luutust». Luuvus luu tõtõstõ vahtsõt huvvi ja vaimopuhahust. Tan Kagu-Eestin om alalõjäämises hädäste vaia ütstõõsõlõ vaimujõudu anda. Ku olõt elänü väikun liinan, sis tiiät, ku rassõ om seod keskmäst liinakodanikku umast kotost ja aiamaalt, ubinasahvti kiitmise ja kardohkavõtmisõ mant vällä saia.

Tan saiva kokko henge, kink vabahusõhimo om suurõmb ku rahahimo ja katsast viieni tüütämise ja igävä elo lumm ehk sis hindäperi tegijä. Kuis sis õks kokko viiä tuud vabahust veeremaal ellojäämisega, elämise piinü kunstiga?

Noid imeliidsi mõttit, vuulavit ideid, praktiliidsi ettepanõkit ja suuri tundit oll’ hulga, nii et mõttõ haroni edesi viil peräpidol Namm-resto laudu takan ja lavvatagotsist kokkoputmiisist sai vahtsõnõ võrgustu, rakukõsõ, miä meid tan veeremaal ütte köütvä ja arvada ka vahtsit võrgustuid luuma nakkasõ.

Festivalilt jäi kõrvu mõtõ, et tan Tartost allpuul olõs hädäste umma tiatrit vaia. Tegijä omma olõman, vaia nä õnnõ kokko tuvva ja luvva seo peris uma võro tiatri, kommuun, kogokund. Tähtsä om, et luuva inemise tennü umavaihõl tihhembät kuuntüüd.

Võro saapavabrik Abris om muusiän müügin, kõgõst 600 000 euro iist. Sinnä saanu tetä peris uma luumisliina nii, et Kalamaja, Telliskivi ja Aparaaditehas jäänü vast kogoni varjo. Sääne asi meelütänü siiä veere pääle luuma.

Hõissa! Olkõ terve vahtsõ alostusõ ja inspiratsioon!

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit,
kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.