Kultuurkapitali Põlva maakunna ekspertgrupi käest 2024. aasta Kultuuripärli tiitli saanu muusigamiis ÄNILÄSE PIITRE (Peeter Änilane) kõnõlõs tsipakõsõ umist tegemiisist ja mõttist elo kotsilõ.
* * *
Mis mõttõ Sullõ päähä tulliva, ku sait teedä, et Sinno om kuulutõt 2024. aasta Põlva maakunna kultuuripärlis?
Olli üllätünü, selle et 2024. aastak es paistu minkagi esierälidsega silmä. Tei umma tüüd kultuuri valdkunnah nigu õks. Võiolla sis mu esitäjä puttu mu tegemiisiga inämb kokko. Et ma olõ muusiga ja kultuurikõrraldamisõga toimõndanu 13. eloaastast pääle, sis jääs inämb-vähämb egä aasta sisse sama hulk suurõmbit ja vähämbit ettevõtmiisi, minka köüdet olõ.
Määndse omma täämbä Su tähtsämbä tegemise?
Kultuuriala tegemise säädnü ma umbõs säändsehe ritta:
1. Karmid Torud – mu hindä luud esieräline rokkorkestri, koh tii kõik sääde esi ja kõrralda proovi- ja etteastmisõaoplaani kah. Õigõ pia nakkami üles võtma vahtsõt plaati, miä sais inämbält jaolt kuuh autoriloomingust. Seo om imehtlemist väärt kamp lojaalsit ja mõistlikkõ inemiisi.
2. Põlva liina puhkpilliorkestri – traditsioonõga 156-aastanõ puhkpilliorkestri, mink dirigent olõ olnu 1998. aastagast. Olõmi osalidsõ laulupido protsessin, festivalõl ja muiõl tegemiisil, koh puhkpillimuusikat vaia lätt.
3. Valem Vale – rassõrokiansambli, miä tegotsõs samah kuuhsaisuh 1988. aastagast. Mängi sääl kitarri ja kõrralda bändi tüüd. 2025. aasta vabariigi aastapääväs tulõ meil vällä lasõrplaat ja vinüülplaat «Ülesse unest», koh om tävveste vahtsõnõ matõrjaal Koidula Lydia sõnno pääle.
4. Joba mõnõ aasta kõrraldami üteh sõbra Hainsoo Meelisega muusigafestivali Kaamos.
5. Kontrabassimängjän lüü üteh orkestrijuhtõ puhkpilliorkestri tüüh.
6. Basskitarri pääl hoia prohvõssionaalsõt vormi esi saatõansambliih, midä hariligult vidä hää sõbõr Jõgi Riivo. Näütüses laulusolistõ kontsõrdi, Uma Pido, projekti Tal’nah, nigu Rannapi Reinu «Ilus maa» jne.
Midä tähendäs Su jaos suuri kultuuriasju tegemine veeremaal? Kas pääliinan es olnu lihtsämb?
Mul olõ-i valikut, selle et otsus jäiä Põlvahe sündü varatsõh nuurusõh ja no naudi joba kümme aastakka elämist umah majah kesk mõtsa. Olõ kursih tuuga kah, miä om pääliinah, a ega ma sinnä ei tükü. Kultuuriraha jagonõs sääl inämbide inemiisi vaihõl ja intriigi om väega hulga. Pääliina pluss om muidoki tuu, et inemiisi, kinka tüüd tetä, om kõvastõ inämb.
A riigi regionaalpoliitiga pääle olõ ma väega kuri. Seo om aastakümnit pikk tiidlik välläkoolõtaminõ, mink põhjussõs om rahajõmmõ lobitüü. Määnegi aig saias arvo, et riigi alalõhoitmisõs om vaia tukõ kultuuri ja ello maal, selle et tuu hoit rahva püsümist ja julgõolõkit, a sis või olla joba ilda. Tuu ei avida, ku maalõ aias kokko toetuisist elävä asotsiaali ja latsivabrigu. Minkan omma terävä mudsuga inemise süüdü, et nä piät liina minemä, kuigi tahtnu ellä maal? Tuujaos piäs riik luuma tingimüse ja sis es juhtunu nii, et elo käü õnnõ üteh Eestimaa nukah.
Tuu lihtsä näüte: Põlva liina puhkpilliorkestri ligi 25 aktiivsõst liikmõst eläs periselt Põlvah viis inemist. Ülejäänü sõitva pia egä nätäl Tartost ja Tal’nast pruuvi ja esinemä. Neo omma mu hindä opilasõ, parhillatsõs hää sõbra, kiä teno kambavaimulõ kuun käävä. A sääne süstem ei olõ kestjä. Miä saa sis, ku ma ei olõ inämb dirigent? Ku juhtus tuu, miä joba mitmõh väikuh liinah om juhtunu: dirigent om kiäki välästpuult, kinkal om juhata 2–4 orkestrit. Täl olõ-i köüdüst kogokunnaga. Sääne orkestri toimõndas inertsist viil mõnõ aasta ja lätt sis hingüsele.
Näet ja juhendat uman tüün nuuri inemiisi. Kas nuurus om hukan vai om hoobis vastapite?
Noorõ ei olõ hukah, innembi näe, et nä mõistva tehnoloogia hindä kasus tüüle panda. Täämbädsel aol omma piireldä võimalusõ oppi pilli vai muud muudu hinnäst koolita AI ja interneti abiga. Mudsuga nuur mõist jaka umma aigu ekraani ja periselo vaihõl ja nutividinide ärkiildmisega mi lõiganu arvada hindäle näppo.
Innembi jääs jalgu vanõmb põlvkund, kiä sund opilaisi koolih päähä opma valõmit ja aastaarvõ. Seod ei olõ täämbädsel aol külh inämb vaia tetä.
Mullõ paistus, et kasuva ull’usõga sotsiaalmeediäh omma hädäh innembi täüsiälidse inemise, kiä uskva uhhuu-teoorjit, soolapuhkjit ja suunamudijit. A no ull’õ om kõgõ olnu ja sinnä olõ-i midägi tetä. Hallõ om tuust, et täämbädses aos omma nä ütiskunnah joba nii tähtsäs saanu, et tark inemine hoit näütüses poliitikast kavvõdalõ.
Tüüd nuuriga kae ma kah’os joba tsipa kavvõmbast, selle et egäpäävä-leibä teeni hoobis puidutüüstüseh. A suuv opada ei olõ mul kohegi kaonu, vast viil kunagi õnnõstus.
Kohepoolõ Su meelest mi elo ja esieränis kultuurielo liigus? Miä tege rõõmu, miä pand imehtämä?
Pand murõhtama, et maal jääs rahvast veidembäs ja pall’o kollõktiivi lõpõtasõ uma tegemise. Unistus olnu nätä, et riigi poliitika avitanu sundpagulaisi tagasi maalõ elämä tulla ja viil mu eloaol küläelo elävämbäs lännü.
Rõõmu tege, et veidükesegi tegüsämbäl inemisel om olõman kultuurkapitali ja paikligu umavalitsusõ vai katusorganisatsiooni tugi ummi häid mõttit ello viiä.
Olõ tsipa murrõh üldlaulupido traditsiooni peräst. Tuu, miä sääl lava pääl sünnüs, om muutunu nii korgõs kunstis ja mõtõld nigu valitulõ rahvalõ, nii et VIP-ala päält välläpoolõ hariligõ kullõjidõ hulka tullõh ei olõ säälne vaim pall’o tõistõ Õllõsummõri umast. Inemine tulõ paiga pääle, selle et tuu om rahvusligu identiteedi küsümüs, a lava pääl mängitäv muusiga ei haara tedä suurõh jaoh üteh. Kas neo pido omma muutunu ülearvo suurõs? Lahendust ma kah’os vällä pakku ei mõista ja ei tiiäki, kas midägi tulnu muuta. Samah näe, määndse õhinaga tetäs Umma Pito: kunstitasõt ei aeta väega korgõs (seo jutt käü muusiga kotsilõ, lavastus om klass umaette) ja lava ja kullõjidõ vaihõl om väega hää klapp.
Anna Uma Lehe lugõjilõ seos aastas mõni kultuurisoovitus.
Kiä tuu pini handa iks kergütäs… Tulõval kuul kullõlgõ ansambli Valem Vale vahtsõt plaati – väega hää paiklik rahvuslik rassõrokk. Edimäne esitlüskontsõrt om 22. veebruaaril vägeväl lumõlavva- ja muusigasündmüsel Mässer Hype Põlva kultuurikeskusõh.
Küsse Rahmani Jan
Äniläse Piitre. Nagla Taavi pilt
