Minevä aastasaa säitsmekümnendiil, ku ma EPAn opsõ, ronisi ma egalõ poolõ tegijäs. Tuukõrd peeti sääl määnestki isetegevusõ ülevaatust ja edimädsen rean istõva rektor Arnold Rüütel ja timä abikaasa Ingrid.

Ma tiise väega häste, ku suur asjatundja om Ingrid ja mõtli vällä, et esitä Juhan Weizenbergi sõnnu pääle laulu «Laksi Tõnis». Tuukõrd es olõ viil määnestki Eesti esisaisvumise vaimu õhun, aga tuimalt perrä kittä kah kõgõlõ es taha. Laulu perämine salm om teedüperäst sääne:

Siin on, armas Laksi Tõnis,
sinu hingemaa,
ainult taevas eestlasel on
õige isamaa.

Hää tahtmise man võisõ tuud laulu ka protestilaulus kutsu.

Ma es looda säält määnestki kotust, lauli är ja lätsi lava taadõ. Kõrraga olli ka Ingrid ja Arnold sääl. Täpselt ei mäletä, midä Ingrid ütel’, vast tuud, et sõnnum jõusõ peräle. Tuupääle pistse Arnold mullõ käe peijü ja ütel’: «Varsti võime me laulda selliseid laule nagu tahame.»

Takastperrä olõ ma imestänü: kost tä tuukõrd Eesti tulõvikku nii kavvõndalõ nägi? Aga noh, arvada olli tuukõrdsõl eliidil uma suhtlusringkonna, kon asja selgembäle paistu.

Tuu «varsti» tull’ umbõs kümne aasta peräst ja ma olli sis joba sovhoosi pääzootehnik. Mia sa sääl inämb laulat!

Tähtsä om siski, et tuu aig tull’ ja mu tuukõrdnõ rektor es bluhvi.

Jõudu tälle ka säälpuul!

Pulga Jaan