Ütsäkümnendide lõpu poolõ olli Kreutzwaldi kooli mõsuruumi hirmsahe jälle. Kiäki es käü hinnäst mõskman, selle et dussi olli rossitanu, kõik aig tsilksõ vett – vaihõpääl külmä, tõõnõkõrd jäl lämmind, nigu olõssi kohki saina seeh määnegi vävvä, kiä uma tahtmisõ perrä külmä vai lämmind käänd. Põrmandu pääl olli helleverevä nilbõ mati, nigu olõs kiäki sinnä sülänü. Oppaja kül vaest kamand’ tütrikkõ mõskma, a vaivalt et tä esi umma jalga olõs säändse dussi ala nõstnu.
Rõivilõ pandmisõ kotus oll’ veidü parõmp, õnnõ siist-säält oll’ värm saina päält maaha sadanu. Aknõ pääle oll’ kiäki kraabitsõnu kuulsa lausõ «Mari on lits». Olkõ, et suvõl noid aknit valgõ värmiga üle värmiti, oll’ kraabitsõja-inemise viha ilmadu, õt õga süküs oll’ tuu Mari nimi jälki aknõ pääl platsin ja tulõt’ tõisilõ kah miilde, kuis uma ello ellä vai sis vastapite, mitte ellä.
Keka-tunni alostusõni olli jäänü mõnõ minodi. Õkvalt humanitaarabist saadu lilla dressi sälgä ja Hinnapommist ostõdu joosukängä jalga! Noide nõna olli kül jo vallalõ tulnu ja soki irviti tütrige kihädlise kasvatusõ oppajalõ näkko, a ku mõtõlda, ku pall’o mu imä toona palka sai, sõs oll’ hää, et säändsegi olli, ja vaest oll’ hää kah, õt kiäki julgu toolõ oppajalõ vasta irvitä.
Mu pinginaabri Tuuli lipsas’ inne tunni kõrras kemmerguhe. Ma tohkõrdi viil tuu ikulidsõ joosukängä nõna man, pruumsõ tuud kuigi kokko litsu, õt tõõsõ es nännü. Sõs jo tunnikell kõlisi. A Tuulit ei koskil. Miä no saa – õkvalt kümme joosutsõõri soolan, ku tunni ildas jäät.
Kemmerg oll’ keldrikõrra pääl rõivaruumiga kõrvuisi. Joosi tuu ussõ taadõ, klõgisti linki ja rüükse kahrõ helüga, õt õks nal’akamb olnu: «Tuuuuuliiiii, olkõ vetel vai paks, situ kipõstõ, kahr tulõ!»
Telekan käve saatidõ vaihõlõ sääne takastkihotus, õt «Är löögu last! Kahr näge!». Tuu teksti man võtsõ perädü kahrupupp tsill’okõsõl latsõkõsõl käest kinni ja kaitsõ timmä kõgõ jälle iist. Takastkihotusõ mõtõ oll’, õt tohe-i ummi latsi pessä ja egädse kododsõ tapõlusõ piät är lõppõma. Tuud lauset «Kahr näge!» untsiva klassivele õga as’a pääle ja ma usu, õt oppajil oll’ tuust viländ mis viländ.
Ku ma sääl kõrdalännü nal’a peräst hindäette indsidi, läts’ kemmergu uss vallalõ ja vällä astsõ oppaja Tuuli Veddel, kink nimi, nigu esiki näet, om kah Tuuli. Ja no tuu vedelä asi kah viil. Võeh, mul nakas’ häbü. Sutsõ õnnõ poeta: «Oeh, andkõ andis,» ja joosi tunni.
Mu pinginaabri Tuuli saisõ jo rivih. Presse tälle hambidõ vaihõlt: «Tuuli, kurrat, koh sa ollit? Ma käve sinno otsmah, nii margi tei hindäl täüs.»
Tuu husina pääle sai oppaja käest õkvalt kümme tsõõri juuskmist, ja viil mu Hinnapommi tossõga.
Käbina Helena
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
