Oll’ 1995. aastaga joulukuu. Mul olli säändse pikä seerega uhkõ talvõsaapa. Panni nuu õdagu pliidiveere pääle lämmähe, et hummogu hää jalga tsusada.

Pidi bussiga liina minemä asjo ajama. Maalt Aakrõst käü veidü bussõ, olõ-i nii nigu liinan, et saat egä kell liikma. Naksi saapit jalga pandma. Sai jalga är, ku tundsõ varbidõ man piiksmist ja liigutamist. Oi kuis ma hiitü ja röögäti. Saabast kah nii ruttu jalast är es saa, mugu tundsõ, et liigutasõ ja piiksvä. Sai sis saapa jalast ja viroti tuu kõigi hiiriga kavvõmbalõ.

Saabas linnas’ tõistõ tarrõ vasta aknõlauda. Latsõ olliva kah sääl tarõn, joosiva küüki, et mis ma saabast pillu. Ütli, et mul olliva saapa seen hiire. Sis naksiva latsõ kah pelgäma – et kohe nä sis saapast välla sattõva ja kohe joosiva. Latsõ hüpsi tooli pääle, et äkki tulõva näide jalgu külge kah nuu hiire.

Kass oll’ välän, tull’ tarrõ ja tundsõ nigu hiire lõhna. Üte sai kapi alt kätte, tõnõ pässi minemä, ei tiiä, kohe är kattõ. Hiire ummava kül väiku, a võiva tuvva pall’o hiitümist!

Pääle tuud juhtumist kae egä kõrd saapidõ sisse, kas sääl mõnt väikut hannaga piiksjät ei olõ.

Linderi Kaja