Olle kuulda, et Euruupan ähvärdedäs aho är häötä, selle et korsnast tulõvat väega pall’o savvu, mis mi puhta õhu är tsurk. Mõtli seo pääle nii- ja tõistpite. Veidü tuust, et lehmä laskva piiru ja inemise kulutasõ pall’o vetsupapõrd, omma joba aho kah süüdü. Ammus no taa vetsupapõr vällä mõtõldi, a lehmäpiir ja ahoküte om meil kõgõ olõman olnu.
Kohe kül taa talopuja tarkus om kaonu? Ahi om meile ja mi edevanõmbilõ igivanast aost lämmind andnu. Mälehtä umast latsõpõlvõst, ku mõnnus oll’ ahosuu iin puiõ palamist vahti. Meil läts’ läbi tarõ pikk leso, kon pääl oll’ hää lämmi istu. Esä esiki magasi vaihõpääl leso pääl, et ummi vanno kuntõ peesütä ja luuvallu är aia.
Ahjo küteti õdaksaiõn, ku välän naas’ hämäräs minemä. Lampi viil kiäki palama es panõ, ahost tull’ parasjago valgust. Peimi hämärüsetunni.
Pere oll’ kõik kuun. Suurõ istsõva leso pääl ja latsõ mängsevä põrmandul. Imä ja esä kõnõliva vana ao juttõ, midä meil, latsil, oll’ põnnõv kullõlda. Imä tulõt’ miilde umma immä, kes olnu nii akuraat (kõrralinõ) ja kuri, et es lasõ latsil sukugi niisama hulki. Kõgõ ütelnü: ku tulõt, sis tuut, ku läät, sis viit. Ja tõnõ miildetulõtus olnu: ku läät kotost vällä, panõ puhta rõiva sälgä ja võta rubla rahha üten, kunagi ei tiiä, mis või trehvädä.
Esä jäl kõnõl’, et tä mõistsõ kipõstõ pääst rehkendä. Ku mõni külämiis läts’ eläjit kokkoostu viimä, sis kutsõ esä üten kilodõ ja rubladõ üle rehknutti pidämä. Perän tetti muidoki kõva liigu ja ega esä suu kah tuust är es ütle. Nii juhtugi ütskõrd sääne asi, et esä jäi keset Võro liina hobõsõvankri ala ja jalaluu läts’ katski. Pääle tuud sai tä õkvalt kuulsas mehes, kuna tollõst õnnõtusõst kirotadi pikält ja lajalt tollõaigsõn maakunnalehen Töörahva Elu.
Ei olõ inämb säändsit kuunolõmisõ aigõ aho man, nigu vanastõ. Egälütel, latsil kah, omma nutitelehvoni näpun ja näid nuu vana ao as’a ei huvitagi. Pall’o rahvast eläs liinun kõigi mugavuisiga kortinan, kon radika saina pääl ja ahjo ei olõki ette nättü. Tuu vähäkene, kes viil maal eläse, jääsi kül väega õnnõtus, ku näil tuu viimänegi, ahoküte, är keeldäs.
Niigi omma maal joba poodi kinni pantu, kooli kokko lüüdü ja kotost kavvõmbal, bussiliine veidembäs võet ja automass pääle pant.
Ei taha usku, et korsnasavv rohkõmb maailma tsolk ku suurõ linnugi ja kõik muu mi ümbre.
Urmi Aili
