Ku ma Koidula piätüseh trammi pääle tahtsõ minnä, sis imehti, et nuu trepiastmõ omma nii korgõ, et parõmp uuta vahtsõt trammi. Tull’gi pia Julius. Tal’nah omma nuu retrotrammi, koh egäüte pääl om uhkõ nimi nigu Jaan ja Konstantin ja viil midägi. Tuu Julius om Kupõrjanovi avvus pant ja sõit Kadrioro lõpp-piätüseni, kohe mul oll’gi vaia minnä.
Nuih retrotrammõh omma istmõ trammivagoni viirt pite ja ku ma hinnäst sinnä pääle naksi ukõrdama, tull’ üts meesterahvas säält seest minno avitama ja jäigi mu kõrvalõ istma. Ma olli inne mi seeniorirühmä muttõ käest kuulnu külh, kuis vanamuttõlõ surnuaidu pääl ja vahel poodin ja uulidsa pääl kasusaamisõ peräst külge lüvväs. Mõtli, et tramm tühi ja mille tä mu kõrvalõ istma tull’.
Lõpp-piätüseh kobisi ma maaha. Tuu miis jälki mu peräh. Hää, et näi sääl iih Mangi Igorit. Tä om meil seeniorikeskusõh esinemäh kah käünü ja timä naanõ om mu tüüseldsiline giiditüüh. Päälegi om Igor mu kooliveli. Ku täl tuu Sulfa viil elli, käve tä vahel mi söögitarõh kah, a mi es taha tedä inämp piniga sääl nätä ja tuuperäst jäimi nigu võõras.
Ma kääni äkki ümbre ja küsse tuu mehe käest, mille tä mul takah käü. Timä küsse: «Kas sa olõt Kaja vai ei olõ? Ma olõ Hilda poig Heini, kedä sa hoitman kävet, ku ma väikukõnõ olli.»
Oll’ jah sääne asi: ku mul stipendiüm koeruisi peräst är võeti ja ma Õhtulehe kaudu latsõhoitmisõ kotusõ Kadrioroh vasta võti. Viimäte ma näi Hildat poja Heiniga veerändsada aastakka tagasi laulupido aigu. Heini oll’ tuu päiv toonu imä urni Pärnamäe surnuaialt är. Tä ütel’, et taht nii kinkagi kõnõlda. Tä eläs parhilla USAn ja hoit imä asju siin. Ma ütli, et ku sääne olokõrd olõs 60 aastakka tagasi olnu, sis ma võtassi tä hindä latsõs. Heini kõnõl’ pikält umast elost Ameerigamaal ja ma tuust, et tõmblõ katõ kodo vahet. Tõõnõ Võrol, tõõnõ Tal’nan.
Olõs viil pikält olnu asju, minkast kõnõlda. Heini küsse, kas mu lemmiklõhnaõli om iks LancÔme Tresor vai? Täl tuu meeleh, et oll’ latsõn lavva all päält kullõnu, ku ma timä imäga tuust lõhnast kõnõli. Mul om nüüd Armani SI. Heini tüü om olnu sääl suurõ lumbi takah parfümeeriatüüstüseh. Oi kuis olõs tahtnu viil nii pall’ost kullõlda, a ma lubasi kell kuus kotoh olla.
Plumanni Kaja-Riina
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
