Jutt vanaesä elust
«Vanaesä, misperäst su kõrvan suur mulk om? Kas sa tahat punkaris nakata? Sinnä kõrva olõs hää haaknõklu panda.»
«Ei, kulla poja! Ei nakka ma inämb narri mängmä. Ma olli Vabadussõan ja Paju lahingu aigu olõs sälä takast nigu keski kõrvakiilu andnu. Püssäkuul oll’ kõrvast läbi juusknu. Omma iks kuradilasõ, ei mõista esiki kõrralikult püssä laskõ ja joba roniva mi maad võtma!»
«Vanaesä, mille peräst sa kõik tüü tiit üte käega, esiki leibä lõikat üte käega?»
«Kae, sääl lahas’ mu sällä takan üts pomm. Üts kilt lõigas’ mu käel üte vaiaminevä soonõ läbi. Tuust aost pääle tilbõndas üts kere küllen niisama.»
Ja vanaesä naas’ jutustama.
«Mul oll’ umal aol suur talu. Illus maja, hulga eläjit ja esiki rehepessümassin. Talun oll’ üts tütrik ja sulanõ kah. Kõik mi seimi üte lavva takan hääd ja parõmbat. Uma tarõ oll’ näil kah. Nigu vinläse sisse tulliva, kaibsiva mu pääle. Ja üüse tultigi mullõ perrä. Edimält pesti minnu nii, et tooli laguniva är. Peräst maan kirsadõga viil. Mugu küsti, et kas ma mõtsavellile süvvä olõ andnu ja kon punkri ommava. Viidi sis kodu, anti tunn aigu, et pandku ma uma tarvilidsõ as’a kokku. Olõ es mul midägi kokku pakki. Tarõ ja aida uss olli vahepääl maaha murtu ja kõik tarvilik söögikraam ja muu as’a är varastõdu. Ma võtsõ tarõst õnnõ kats kotitäüt villast langa, sukavarda ja heegeldämise nõgla. Tagasi mõtõldõn naa pästsevä mu elu.
Oll’ iks väega rassõ ja külm kah. Külmäst sai ma jaku, topsõ vildi kuiva põhku täüs, a näläst es saa kuigi jaku. Üüse, ku und es tulõ, ma mugu koi ja heegeldi. Kindapaari vai salli iist sai kardokit ja mõnikõrd esiki jupi lihha. Sis naksi ma ütel ülembäl aida harima. Ma puuksõ uibit kah. Nä es olõ säänest asja elun nännü.
Ku ütskõrd kodu sai, eläsivä mu majan joba võõra inemise. Ma sai kolhoosin tüüd, olli karjak. Lehmä nosisiva mugu haina ja ma mugu koi ja heegeldi.»
«A vanaesä, ku sa sõan ollit, kon nuu medäli sul omma ja mille sa välän mehidsemajan elät keväjäst sügüseni?» (Mehidsemaja om aian väiku maja, kon suvõl mett vurritõdi.)
«Nuu medäli ma paluti sannaahun är, et kiäki noid üles ei levväs ja maka ma tuuperäst välän, et pelgä, et tuldas jäl üüse ja viiäs är Siberile. Säält ma saa mõtsa paeda. No uhtsa hinnäst viiga üle ja läämi mehidsemajja. Mul om täämpä vurritõdut mett, leevä ja külmä piimäga.»
Reinerti Elmo
