Karula tiatri om toimõ saanu sääntse suvõtiatritüküga, midä olõ-õi tan kandin innembi nättü. Taa õigõlõ ei olõki nigu tiatri, om üts hää suvõõdak Kaika kandi külärahvaga, kon sõidõtas paadiga Ähijärve pääl, matkatas matkajuhiga mõtsan ja kõnõldas tuu kandi mõtsavellejuttõ. Ka külälise kõnõlõsõ sõudjilõ ummi mälestüisi mõtsavellist, muljit nättüst ja saava niimuudu esi kah osas lavastusõ luust. Kõik taa vägevüs olõ-õi sündünü niisama (lambist), a kõgõ takan om kogukunna pühändünü tüü.
Lavastus-tiatrisündmüs «Lell» om nigu tiatritiidüse opigunäüdüs kotussõlõ eriumadsõst aoluulidsõst tiatrist, keskkunnatiatrist, rändämislavastusõst ja kogukunnatiatrist. Lavastusõn kotussõ muutusõ, paiku vaihõl rännätäs, näütlejä ja kõrraldaja omma paigapäälse. Kõik om peris: kärbärõuk, näütlejide helü, pillimäng ilma võimõndusõlda, tsirgulaul sekkä, kõnõlõmalda puust kemmergist. Egä vähämbki asi om häste läbi mõtõld. Lavastajas om Trolla Agu.
Rahmani Jani lugu om paiga päält ja tuud näüdätäski samal taluasõmõl, kost alustegeläse periselun omma peri. Päält Ähijärve om tõsõs päätegeläses lell (Nummerti Mihkli), kiä om vastaoslik tüüp, kõrd hää, kõrd halv, kõrd laisk ja huulmalda, kõrd ummamuudu, kõrd kavval, kõrd puult, kõrd vasta. Vast egän suguvõsan tulõ säänest ette ja mis sa sääntsega iks tiit. Tuul aol lasti lõpus maha.
Lavastusõ kunstnigu omma lövvetü kah hindä kogukunna seest. Kunstnik Remmi Jane om ilmkistumalda häste vällä mõtõlnu vana lauda varõmidõ sisse tuu aoga pasva vanaaolidsõ trepiga tarõ. Taluhoovin näütäse pernaanõ ja perretütär (Jansoni Kadri ja Solvaku Paula) häste vällä, ku rassõ oll’ naisil talutüü periselt õnnõ hindä kanda võtta. Mõtsavellepunkri om samal aol nii maa pääl ku ka maa sisen. Sääl näütäse Kalev ja Albert (Freibergi Uku ja Kurve Kaspar) häste ette, ku ikäv ja üttemuudu oll’ mõtsavelli elu mõtsan ja punkrin periselt. Popsimehe väiku rolli mäng suurõs Kala Jaanus nii uma vällänägemise ku üllenpidämise poolõst.
Tunnus, et Karula-Kaika kogukunnalõ olõ-õi mitte miäki ilmvõimalda. Võrumaa 2025. aasta külä tiitliga avvuhinnatu Kaika kandi külli inemise võiva nädälide kaupa ellä ilma eelektrilda, opada esi latsi kotun, kasvata hindäle esi kõgõ söögikraami, pakku tuud Michelini tärni väärilidselt restoraanin, kõrralda matku ja laulukuuri uma ala kõgõ parõmbidõ asjatundjidõ käe all, kaitsa kõgõ taa vaihõl doktoritöid jne. Asi tuu sõs üts tiatritükkki valmis tetä! Kõik taa pand küsümä, miä om viil võimalik ja kohe saa viil parõmbas minnä.
Ainukõnõ asi, midä olõs seolt tiatrisündmüselt viil tahtnu, olõs olnu üts ehtsä suidsulihaleib pruuni jõvvupaprõ seest loodsikun süvvä tagasitii pääl. A no sõs tulõva kõrd.
Fastrõ Mariko
Ütte tükükeist näütemängist tull’ rahval paadist kaia. Joabi Kalevi pilt
