Vanastõ oll’ ütelüs, et kooni sa ei olõ leerin käünü, olõt viil lats. Leer tege sinost suurõ inemise. Liiri võisõt minnä, ku ollit 18 aastat vana. Mu sõsar olle jo 20 täüs, ku läts’ leerikuuli, kon opati piiblilugusid ja muid usuasjo.

Leeripäiv oll’ ilosal aol, jaanipääväl. Leerilatsõ olli kõik pidorõivin, tütärlatsil valgõ kleidi ja poissõl ülikunna. Keriguopõtaja loiõ egäleütele oppusõsõna pääle ja andsõ uma õnnistusõ üten. Latsõ saisi pühäligult ja kulssi. Mu illos sõsar tõisi siän. Egäleütele anti leeripäävä tunnistus, kon kõigi leerist ossavõtnuidõ nime sehen.

Olli sõsarast katõssa aastat noorõmb, a mullõ jäi tuu pühälikkus elos aos miilde. Unol oll’ tuul aol joba auto, minka meid kerigu mant kodo sõidut’. Koton oll’ vällä pikk pidolaud säet. Esäl oll’ tett lambast saslõkki ja praati. Imä oll’ uma kana munnõst tennü suurõ kõlladsõ munakoogi. Lisas umalõ perrele oll’ pitto kutsut pall’o mi kandi nuuri, kinka sõsar sõbrustõli.

Kõgõpäält sooviti leerilatsõlõ õnnõ, anti üle kingitüse ja lilli. Sõbranna kinkse sõsaralõ piibli, millel olli kullast leheveere ja kullast tähe kaasõ pääl. Ma es olõki nii ilosat raamatut viil nännü.

Perän kutsõ esä kõiki lauda hääd ja parõmbat maitsma. Pääle süümist läts’ pido õigõ huuga käümä. Naabrikülä Enno naas’ kitmä, ku kõva kokk timä om, et tä mõist eski väega hääd kunnapraati tetä. Meil oll’ suur lump, millest üts puul oll’ sükäv, a tõnõ puul matal ja muanõ. Sääl ellivä kunna, osa eski rohilidsõ. Olli esi kah raamatust lugõnu, et koskil maal süvväs rohiliidsi kunnõ, ja mul oll’ suur uudishimo. Hõiksi Ennolõ, kes jo lumbi poolõ kõndsõ, et püvvä sis häste pall’o kunnõ. Tõsõ hõiksi, et võtku rõiva kah säläst är, muido saava mustas.

A Ennol oll’ hää vunk sehen ja astsõ mugu edesi. Ütel’ viil, et purdõ pääl võtt rõiva säläst. A no muidoki astsõ purdõst müüdä ja karmauhti kõigi pidorõividõga mua sisse maoli maaha. Tükk aigu tsukõl’, inne ku vällä sai. No mi es jõvva är naarda, määne tä vällä nägi. Üleni muanõ, silmävalgõ inne välkse näon. Sõsar küsse, kohe sis kunna jäivä. Tuupääle ütel’ Enno, et tsukõl ja otsõ külh egält puult, a jo nä uutmada plärtsätüse pääle käksevä hinnäst är. Nii jäimiki pääkoka kunnapraadist ilma. Esä tõiõ Ennolõ vahtsõ kuiva rõiva ja pido läts’ edesi.

Valtõr üle järve küläst istsõ lavva otsan ja kõnõl’ parajahe nall’a, ku mi kuri kikas tälle handa karas’. Oi, sis oll’ Valtõril sada paari jalgu all ja tõi joosuga kikka lavva mano. Kikas tahtsõ tedä nokiga ts’aunma naada, a Valtõr nõstsõ tõsõ mi vana uibu ossa pääle. Tuu kikkalõ sukugi es miildü. Kül tä sis soput’ siivu ja kirgse õkvalt tükk aigu. No sis meil jäl hõkõrdamist. Lõpus iks linnas’ maaha ja läts’ uma kanakar’a mano, kes tulli tedä tiinmä.

Valtõr arvas’, et võissi är kodo minnä. Täl oll’ külgkorviga moodorratas. A mi es taha, et tä är lätt, ja istsõmi kõik ratta pääle, kes kohe sai, nii et Valtõrilõ es jääki inämb ruumi. Sõsara kutsmisõ pääle jäi tä iks pidolõ edesi, kuigi päiv jo läbi puiõlatvu paistsõ.

Enno naas’ laulma ja karmoskat mängmä ja noorõ lätsi tandsma. Ma olli är väsünü ja lätsi magama ja es kuulõki, kavva pido viil edesi käve.

Urmi Aili

Reimanni Hildegardi tsehkendüs