Ülearvo hiidütämine hääd ei tii. Ütskõik, kas lukõ arvutit vai aolehte,
egäl puul omma päälkirä, nigu olõssi hummõn sõa algus.
Mu meelest om inemise hingen prõlla kõgõ suurõmb herevüs, millest edesi või tulla hirm ja käegalüümine. Suurõmb herevüse tekütäjä om muidoki Ukraina sõda, mis om meist kül kavvõmbal, a siski küländ lähkün. Ja kuna sõa tekütäjä piir lätt miika kah ütte, olõmi õgvan oholätten. Sõahirm omgi kõgõ suurõmb hirm. Vana inemise, kiä omma jo üte sõa üle elänü, tiidvä noid õuduisi umast käest.
Ma olõ kiudutamisõ-aignõ lats, a ma mälehtä noid edimäidsi kolhoosõ kah. Mul kah üte tädi pere kiudutõdi Tsiberihe, selle et nä ummi tüükässiga hindäle maja ja kõrvalhuunõ üles olli ehitänü. Tädimiis olle tehniga pääle meistri, tegi traktori ja kõik aiatüüriista vannost juppõst kokko.
Mu imä käve kolhoosin põllutüül ja perästpoolõ kar’alaudan nüsmän. Kolhoosin olli normipäävä tetä. Rahha es olõ tüüliidsile massa, hää, ku sait ruubli. Anti veidükese villä, millest sai leibä ja saia kütsä. A mi iks ellimi är teno ummilõ eläjile, kuigi lehmähaina teimi kraavõ pervi päält, kuna maad jaeti veidü. Es olõ meil telekat. Telehvon olle kah õnnõ kolhoosi kontorin. Vana raadioloks olle, kost kulssimi uudissit ja Ameerika Häält, mis kül ragisi nii, et sõnnost oll’ rassõ arvo saia.
Ku küssü, kas meil olle õnnõlik latsõpõlv, sis vastus om: jah. Kuna võimaluisi es olõ, sis es mõista rohkõmb tahtagi. Tuu-iist saimi õigõ varra arvo, et rahha ja rõivit piät hoitma. Õnnõs imä meil ummõl’ ja kudi, teno millele ollimi inämb-vähämb rõivil. Esiasi olle jalavarjõga. Veli ja sõsar käve talvõl üle päävä ütstõsõ ala koolin, selle et oll’ õnnõ üts paar vilte. Säänest herevüst nigu prõlla es olõ, selle et sõda olle läbi saanu ja vahtsõt sõta es olõ pelätä.
Prõlla om rassõ opata, kuis hindäst auru vällä laskõ. Suurõ inemise saava olokõrrast arvo, a mismuudu latsilõ ja nuurilõ seletä. Saa ei üteldä, et kõik om kõrran, ku kõrran ei olõ.
A taa liisna hirm kah hääd ei tii. Ütskõik kost lukõ, kas arvutist vai aolehest, egäl puul omma päälkirä suurõmbas aetu, nigu olõssi hummõn sõa algus. Kuigi, kõnõlõma piät.
Tuu tekütäs eski suurt vaivanolõkit. Olõ õi imehtä, ku miilt hiiten tulõva egäsugudsõ hindähäötämise mõttõ päähä. Et noist mõttist üle olla, tulõ mõtõlda läbi tegemise ja kotusõ, kohe var’olõ minnä ja midä üten võtta, ku vaia piässi minemä.
Kulssi ütskõrd saadõt, kon kõnõldi, et suumlasõ omma kõgõ õnnõlikumba inemise maailman. A mille nä omma? Iks tuuperäst, et Soomõn ollõv suurõ maa-alodsõ paossõ, kohe lõpmalda pall’o rahvast saa sõa kõrral pakku minnä. Meil võissi kah niisama olla.
Kuis sis iks edesi ellä? Inemiisile om egäpäävätside murridõ vaihõlõ vaia vaeldust ja rõõmsit silmäpilkõ. Olkõ tollõs sis mõni hää tiatritükk vai kontsõrt. Selle omma aigsahe egäle poolõ piledi kõik vällä müüdü.
Om vaia nii-üldä kibõna-inemiisi, kiä vidävä kõgõ ütsikumba kah kotost vällä. Meil Peril om sääne inemine raamadukogo juhataja. Timä iistvõtmisõl om lisas latsi ettevõtmiisilõ meil suuril kah egä kuu kohvik-klubi õdak. Tuu ei olõ niisama egäpäävätside asjo arotaminõ, a egä kõrd om uma jututeemä kah. Seokõrd om tulõman õdak, kon tähüstedäs riikevaihõlist maanaisi päivä.
Ega herevüse kistutamisõs hääd retsepti ei olõki anda. A ma arva, ei ku kõik inemise olõssi lahkõmba ja kõnõlõsi umavaihõl, kõgõ parõmb ku silmäst silmä, ja kullõsi tõsõ inemise murrõ ja rõõmu är, olõssi meil ütsindäolõmist ja vaivanolõkit pall’o veidemb.
Hoiami kokko!
Urmi Aili,
pensionär
