Uurja Plado Helen ja Fastrõ Mariko küssevä ildaaigu, medä inemise võru keelen viimätsel aol lugenu omma. Panni uma vastussõ kirja, vinnü peris pikäs.
Ma käve joba inne raamaduaasta vällähõikamist 30. talvõkuu pääväl mitmel raamatidega köüdetül kokkusaamisel. Kõgepäält oll’ eelmidse aasta lõpul Madis Kõivu 95. sündümise aastapääväle pühendet seminar ja tima sõbra filosoofi (vai tarkusearmastaja, niu Kõiv esi um naid nimmanu) panni hulga Kõivu tekste, mia mitmel puul aokirjun avaldõdu olli, ütitside kaasi vaihele. Raamadu kaasõ pääl um illus pilt Kõivust, kia um midägi nall’akat ja tarka vällä ütlemän. Autor um iks Madis Kõiv ja päälkiri «Metafüüsiline luul». Ma loi kõgõpäält läbi luu «Raudtii nostalgia», mille Madis um ilusan võru keelen kirja pandunu. Innembi um seo ilmunu 2005. aastal Vikerkaarõn. Nii pikä ao takast oll’ säänest mõnusat luku hää miilde tuleta, pääleki umma vedurijuhte palgaraha peräst naa hää Piusa liini jälki ohun.
Sääl raamatun um viil üts kinä kõnõlamine naisist ja luuletajist. Marie Underi, Betti Alveri, Kersti Merilaasiga üten rian näge tä Kauksi Üllet – «noor ema, kes imetab oma Kostabi Seltsi luuletajaid».
Sjoogi um joba müüdä lännü aig. Ülle um armastusest seto poisi vasta Setomaalõ kaonu, kirutas näütemänge külh Pekost, külh Taarkast ja pand kokku salmõ kimpõ, mia ka Setomaaga köüdet. Tsooru suvõülikooli aigu sai ma peiu vagivahtsõ raamadu, mille kaasõ pääl um Evar Riitsaarõ särräv rõõmsa lillikimp maali päält «Seto ikebaana II». Ülle luuleraamadu päälkiri um «Vaim om mino kihä osa». Elu rähklemisin või vaim är kaoda külh, Üllel, näet, um alalõ. Edimitse jao luuletuse panni mu hengekellä heliseme. A seo muudne aig Üllet eriti ei rõõmusta ja piiriveere inemise uutva rohkõmp mõistmist. Ja mõnikõrd «vidä vaim ettekaotet lahingide sisse».
Siski um üts tubli Võrumaa miis ja luuletaja tunnistanu, et tima um kah iinkujju võtnu ja innustust saanu Kauksi Ülle loomingust. Seo um Saarõ Evar. Ja timälgi um luuleraamat vällä tulnu, «Tsirgukiil» nimes. Evari luuletuisil um iks uma nägu pään. Ja henge rõõmustasõ ja vaivasõ iks mehelikumba as’a niu rebäsekarva rossitanu massina vai tima leevänumbri kotusõnimmi kokkukõla ja mäng. Ta märgutas viil elu edesikestmisest ja mulle miildü kõge inämp salm:
tegeligult juusk kõgõ alt
salalik süvä Mustjõgi
silma kaia om hää
vällä uppu ei olõ viil pellänü.
Viil loi ma Nele Reimann-Otsaru raamatut «Vanaimä pääsokõsõ», mia um Bernard Kangro avvuhinna saanu. Ja seo um lugõmist ja kitmist väärt külh – väega ilusa keelega ja lämmä süämega kirutet raamat. Ja niu tävvendüses ja umale imäle antu lubaduse täütmises um Nele imä mälestüse üten hindä ummiga kaasi vaihele köütnü järgmitsen raamatun, päälkiräs «Kullanõ kodo». llusa kujunduse um raamatile tennü Merike Läte.
Kuuldsõ, et Nele ollõv võrukeelitse romaanivõistluse kah är võitnu, olõs põnnõv taad vahtsõt romaani kah lukõ.
Mullõ sattõ peiu Mats Traadi paks valgõ raamat, autogramm sisen ja puha. Ja sääl um tartukeelitside luuletuisi päätükk.
Ma lää emä nink esä manu
tartu kiilde pakku.
Tuu om üits illus minek –
nigu tõiste ilmajakku.
Ku tulevigu tuul tartu keele puust piä maha kisk perämidse lehe, sis um vast võrukõisi avvukohustus ka tartu keele pääle mõtõlda.
Avarmaa Tea
Valik võrokeelist kiräsõnna. Rahmani Jani pilt
