Tüüti sohvri ja kuurma pääle- ja maahapandjana. Olli joba paar päivä tüül jovvõdu ja kehvä olõmisõgõ, ku otsusti minnä tohtri mano.
Tohtris oll’ latsitohtri Ludmilla, kes oll’ peristohtri asõmõl. Nii ma sõs kaivassi muskli-, jaku-, päähallu ja jovvõtust. Tohtri arvas’ tuupääle, et ma või tüüd tetä külh. Küsse, kas sinist lehte õs saanu mõnõs pääväs. Vastus oll’ lühkene: ei saa ja mine tüüle! Ütli tuupääle: «Aiteh, et minnu är kullõlsit, a api ma õs saa ja hummõn lää ma tõistõ «liivakasti» mängmä.»
Õs olõ muud tetä, ku minnä ülembä manu. Sai kõrraldusõ Võru kaubalaost kuurma tavaari pääle võtta ja puutõ müüdä lakja jaka. Pallõlsi ülembäl Võru ambulatooriumin tohtri manu ao kinni panna. Tavaaritsõõri pääl pidi maadlõmõ tsukrõkottõgõ. Ku tervüs kõrran oll’, nõstsõ tsukrukottõ vahel katõkaupa, a nüüd andsõ üte kotigõ maadõldõ.
Ülemb oll’ arsti manu ao kinni pandnu ja järgmädsel pääväl läts’ sõit bussigõ Võrru tohtri manu. Tohtri kai mu poolõ ja ütel’ õelõ: «Jäl tull’ üts hiinläne!» Ütli vasta, et ma külh hiinläne õi olõ. Tohtri selet’ nüüd, misperäst minnu hiinlasõs kutsõ. Ma olõvat nakkuslikku kõllatõppõ nakatunu ja mu ihunahk om kõllatsõ värmi võtnu nigu hiinlaisil. Tohtri otsõ vällä piigli ja tõtõstõ: mu ihu oll’ kõllanõ. Silmävalgõ olli kah kõlladsõ.
Tetti viil vere- ja kusõpruuv. Kusõpruuv oll’ pruumi värvi nigu kohv. Tohtri ütel’: «Nüüd lähät nakkushaigitõ majja ravilõ!»
Haigõtarõn oll’ neli sängü, kolm olli kinni, nelländä sai ma umalõ. Tohtris oll’ Maimu, kes pandsõ pääle ravikuuri. Pidi võtma rohtõ ja pall’u pikutama. Nii mi sõs pikutimi, seimi, võtimi rohtõ, mängsemi kaartõ ja lugõsimi raamatid.
Aig mugu läts’. Nädälist saiõ kuu ja keväjäst suvi. Haigõ saiva terves ja lasti kodu, a asõmõlõ tulli vahtsõ tõbidsõ. A mu näütäjä ollivõ õks kehvä ja kodu minnu õs lasta. Vahepääl käve tohtri Maimu puhkusõl, timä asõmõl oll’ tohtri Jõõger, kes suurõnd’ rohtõ kogust. Suun oll’ kõik aig rohumaik ja süümiseisu kattõ. Viimäte tull’ tohtri Maimu puhkusõlt tagasi ja lõpõt’ rohuvõtmisõ. Nüüd naksi mu proovi paranõma.
Suvõst oll’ saanu süküs ja puiõlt lehe maha sadanu, ku haigõtarõst tulõmõ sai. Esialgnõ paranõminõ vinnü poolõ aasta pikkusõs. Ku haigõtarõst vällä sai, õs tohe nõsta üle viie kilogrammi kats kuud.
Taa luu opitunn: ku olõminõ om kehvä, piät õkva tohtri manu minemä. Kuigi korgõlt haritu tohtri võiva kah mõnikõrd essü. Arva, õt ku Ludmilla olõs andnu sinidse lehe, paranu ma tõvõst lühembä aogõ. Tsukrukottõgõ maadlõminõ õs olõ kõgõ parõmb ravim. Rohtõgõ om kah nii, nigu om. Ku rohtõ andminõ mullõ lõpõtõdi, sai kah lõpus haigõtarõst tulõmõ. Sääne lugu sõs «liivakastõgõ».
Reiliku Kalev
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
