Elli kõrd neläaastanõ Eeva. Tälle miildü hirmsahe puiõ otsan ronni, a vanõmba kiildse täl tuud tetä.

Ütel ilosal pääväl läts’ Eeva üten vanõmbidõga kirsse korjama. Vanõmba olli tälle mitu kõrda ütelnü, et puu otsast ärku minku kirsse otsma. Ku näil oll’ joba mõni tunn kor’atu, lätsi mõlõmba vanõmba puuti ijätüst ostma. Nä ütli Eevalõ: «Käümi õnnõ kõrras är, sa korja edesi.» Eeva jäi ütsindä kirsipuu mano. Tä näkk’ puu otsan ütte häste ilosat verevät marja. Eeval tull’ suur iso minnä puu otsa ja tuu kirss är süvvä.

Ku tä oll’ ossast kinni võtnu, murdu tuu är ja Eeva sattõ pääga vasta maad. Tä oll’ suurõn šokin, selle et tälle tull’ otsaette suur sarv. Eeva mõtõl’, midä no tetä. Tä juusk’ kirsipuu mant är hainaküüni. Muhk oll’ täpsähe otsaiin ja tuud olõ-õs kuigimuudu võimalik är käkki. Tä mõtõl’, et ku äkki hiusõtukka kakku, sis nakkasõ hiusõ vinnümä ja saa muhu är katta. Eeva kaksõ umma tukka tunn aigu, a es nakka hiussõ kasuma.

Mõnõ ao peräst tull’ imä kuuri ja küsse: «Miä sa tan tiit? Mi olõmi sinno egält puult otsnu.» Eeva ütel’: «Ma näi puu otsan ütte ilosat kirssi ja lätsi tuu perrä, a ku ma ossast kinni võti, sattõ pääga vasta maad. Mul tull’ otsaette suur sarv ja no ma proovi ummi hiussit kakku, et tuu muhu är käkissi.»

Imä vasta: «Oh sinno ullikõist, är inämb nii tekku. Innämbä käü uma sarvõga morro pite, ku ummi hiussit kakut!»

Tsirgu Braian