Piir mi ilma ja vaimõ maailma vaihõl
Ku tai kultuuriga lähkümbähe kokko puttu, sis nakkas silmä üts esimuudu nättüs – nimelt ei olõ vaimu ja kummitusõ siin sukugi tsill’okõnõ teema. Usk üleloomulikku mäng seoh kultuuriruumih ja inemiisi mõttõmaailmah väegagi suurt rolli. Piaaigu kõik sõbra, kinka ma olõ kummituisi ja vaimõ olõmaholõmisõ teemal kõnõlnu, omma tävveste ütel meelel, et midägi kõhhet üüpümehüseh sünnüs ja egäsugumaidsi olõndiid või sääl ümbre hulki.
Tai inemiisi, esieräle nuuri jaos om hirmufilme kaeminõ väega tähtsä osa uma vaba ao viitmisest. Ku näütüses koolih om vaba tunn, sis pandas õkva hirmufilm käümä. Tuu om sääne ütine tegemine, miä luu kõgõ pall’o helevüst ja köüt nuuri umavaihõl, herätäs tundit ni pakk hulga jutuainõst. Luu naih filmeh omma üles ehitedü küländki ütesugudsõ põhimõttõ perrä: kur’a vaimo omma kuikimuudu inemiisi sisse päsnü ja sis om vaia nä säält jäl vällä ajja.
Nuu viis kõrda, ku ma olõ siin kinoh käünü, om sääl olnu hirmufilm, kuiki ma esi ei olõ joht kõgõ suurõmb hirmukidõ fänn. A et mu vaihtuspere ja sõbra naid nii väega armastasõ ja üle poolõ kinokavast täütvä kah hirmufilmi, sis ei olõki tuu vaest üllätüs.
Tuud, ku õrn om siin maal piir mi ilma ja vaimõ maailma vaihõl, näütäs häste tuu, ku pall’o hirmufilmi omma tettü tõtõstõsündünüisi lukõ perrä. Egäl paigal om jutusta uma hirmujudinit pääle ajaja vaimojutt, minkast tulõ ka tuu, et üüsitsit huulitsit piten väega pall’o hingeliidsi ei liigu.
Mu väiku velekene om uma ütsä eloaastaga kotsilõ kah joba hulga hirmufilme är kaenu ja timä päält om häste nätä säändside filme mõjo latsilõ. Ma piät päält õdagusüüki kõgõ timäga üteh läbi pümme hoovi tagasi maja mano minemä. Tä om tävveste kimmäs, et kiäki sääl pümehüseh hiil ja taht tedä hiidütämä tulla.
A ma olõ õnnõlik, et ei olõ naid egäsugumaidsi üüsitsit tegeläisi viil pelgämä naanu, selle et mu jaos käkk üü hindäh nii pall’o illo, minkast ma ilma joht es tahtnu jäiä. Ma olõ löüdnü hindä jaos üte väega mõnusa kombõ. Nimelt miildüs mullõ ilda õdagu ütsindä jõõ viirde minnä ja kaia mõtsa takast nõsõvat kuldkõllast kuud ja timä maagilist õrnalt virvendäjät peegeldüst jõõvii pääl. Taustas kostus nii kavvõst ku lähküst egäsugumaidsi esierälidsi helle, miä esiki mul olõmisõ veidü kõhhes tegevä, a samal aol loova häste ilosa muinasjutulidsõ meeleolo. Oh, illos om taa elo tah kavvõh müstilidsel ja maagilidsõl maal! Ja mine sa tiiä, äkki õnnistus mul kah mõni kuuvalgõga ümbre hiiljä vaim üles löüdä viil inne, ku ma kodomaalõ tagasi tulõ.
Jüvä Hellä
Vaihtusopilanõ Jüvä Hellä and teedä, kuis lätt kavvõn Taimaal.
