Lõpupidodõ aig
Ma kuuli raadiost, et pia tulõ sääne säädüs, et noorõ inemise piät opma, nika ku katõsatõist aastat vanas saava. No kost tuu mõtõ sõs võeti? Ma mälehtä-i inämb, pall’o aastit om kõnõldu eloaigsõst opmisõst. Ja mitte inämb kõnõldu. Egäüts om esi tunda saanu, kuimuudu elo lätt tõõsõs egä pääväga. Kõik aig piät midägi mano opma. Eski ku tüül inämb ei käü, piät tiidmä, kuimuudu vahtsõt elektripaketti valli vai bussikaarti nimelidses tetä. Ku tüül käüt, sõs säändsit tüükotussit om veidü, kon olõ-i kõik aig määnestki tehnilist tarkust mano oppi.
A ku vahtsõnõ säädüs ütles, et noorõ piät koolih käümä, sõs käüjit om tükk maad inämb ku noid, kiä opva ja kooli är lõpõtasõ. Vet oppaja saava tüüd mano, et nätä vaiva noidõga, kiä oppi ei taha. Palka kah lubatas mano, a lubahusõ iist võidu leevä pääle ei osta.
Om kuulõ lõpõtamisõ aig. Hääd kooli lõpõtamist, a opminõ jakkus iks nika, ku elät.
