9. Vanaesä ja vanaimä matussõ

 
sälgä tõmmatu, tä sai kuulõst surma. Peräst löüdsemi, et sõduri olli tä sinnäsamma matnu. Müts oll’ toki otsa pantu, tuu järgi saimi teedä.

A mamma sai sinnä lõhmussidõ ala, sinnä es tulõ kuulõ ega kiltõ. Ku pommitamisõl vaheaig tull’, sõs juusksõ Ööbikuorgu ja orgu piten Jänese poolõ. Jürihani veskin sääl all orun olliva sõs üüd. Tä oll’ lõhmussidõ all kuuldnu külh, ku Jaani imä oll’ rüüknü, a kes tuu sai sinnä appi minnä. Ei tiiäki, kuis tä sinnä kuuli, kas sai kildaga vai lihtsäle palli majja sisse. Sääl es olõ perän inämb muud ku luu.

Sa olõt jo mõnd asja kuuldnu kah, a ma kõnõlõ nüüd õks kõrdapiten är, kuis kõik oll’. Vast saat kunagi mõnõ latsõ kah, sõs om tuulgi teedä.

Nojah, tõnõ päiv läts’ mamma kaema, mis alõvin oll’ juhtunu. Maja oll’ muiduki maaha palanu. Kadunu Jaani imä oll’ vedänü sanna rõivit ja suurõ rasvapoti – tuu oll’ kõik puha puhtas tettü, õnnõ pall’as pott oll’. Rõividõ man olli joba kah üte soriman. Mamma oll’ sõs lännü ja ütelnü, et toho jummal, jätke no taagi meile, ti jo näeti, et meil om kõik maaha palanu.

Mamma tull’ sõs Kenderi poolõ, nii saimi mi kah teedä, mis juhtunu om. A alõvilõ es saa viil mitu päivä – linnuki muudku pommitiva, es saa liikma. Ku rahulikumbas jäi, sõs lätsivä Jaan ja Karla hobõsõga alõvilõ, mi jäimi viil Kenderi poolõ. Mehe lätsivä, et saava esä ja imä är matta. Havva saiva valmis, a millega sa matat – ei saa jo koskilt kirstu! Ermeli puult saiva sõs laudu. Leivä määntsegi kasti kokku.

A tuu päiv viil es saaki matta, linnuki tulli jälki pommitama ja pidi pakku minemä. Paari päävä peräst sõs sai su vanaesä är matõtus. Vanaimä luu, mis tulõasõmõlt löüti, panti kah sinnä kasti ja nii nä sõs matõti.

Lugu lätt edesi.

Mul om väega hää miil, et mul ummõtõgi nii pall’u mutsu oll’, et ütskõrd 1965. aastal, ku Rõugõlõ sünnükodu tulli, reportõrimaki pääle uma imä Tootseni Hilda (1911–1989) jutu võtsõ. Nüüd om hää latsilõ ja latsõlatsilõ kullõlda anda.
Paku tükükeisi imä jutust Uma Lehe lugõjilõ kah lukõ.

Tootseni Toivo