Pruudieksäm

 
Liinamiis ja maanaanõ otsusti paari minnä. Pulma peeti maal pruudi koton, peigmiis peläs’, et liinan või pulma tulla hulga võõrast rahvast. A maal oll’ kah hulga inemiisi uuta, selle et peigmehel ja pruudil oll’ pall’o sugulaisi ja tutvit.

Pulmapäävä hummogu löüdse pruut, et peigmiis om kaonu. Alostusõn tä mõtõl’, et mõni vana pruut om peigmehe är rüüvnü, a peräkõrd löüdse tä mehe maja takast redeli mant. Peigmiis oll’ midägi tarõ pääl otsman käünü ja allatulõgi aigu redeli pääl nilvõstunu ni püksi katski tõmmanu. No istõ tä kurva näoga redelipulga pääl, jalast võedu lahkidsõ pidopüksi üsän.

Tuukõrd oll’ käümän tüüstüskaupu kokkohoitmisõ kampaania, miä tähend’, et püksi olli tettü nii kitsa, et määnestki ummõlusvarru jäetü es olõ. Pruut hiitü edimält är: mis no saa, pulmarahvas om pia platsin. Maanaasõ pää naas’ kipõlt tüüle: tä otsõ kapist vällä rõivatükü, miä oll’ püksega pia samma karva. Sis lätsi käüki ummõlusõmassin ja pressraud ja pia olli püksi kõrda tettü, kuigi paik oll’ tsipa tõist karva.

Joba oll’gi pulmarahvas platsin ja paaripandja moro pääl. Paaripandja ütel’ uman kõnnõn, et nuurpaaril om käen kõgõ tähtsämb päiv. Peigmiis noogut’ ja oll’ uhkõ pruudi üle, kiä uma kipõ tegotsõmisõga oll’ pruudieksämiga häste toimõ tulnu. Olkõgi et pulmarahvas tuust eksämist midägi es tiiä.

Noid pükse sai miis kanda viil mitmõl pulma-aastapääväl.