13. Ilusat ellu oll’ õks kah…

 
Jah, kõgõ parõmb elu oll’ mul õks sõs, ku mehele lätsi. Ku mi esäga üten ellimi kolmtõist aastat. Sõs sai joba sääntse järe pääle, et ostsõmi majagi. Osa jäi kül võlga, a noh…

Ma: Mul om nigu miilde jäänü, et meil oll’ raadio kah vai?

Oll’! Sõs olli akuga raadio. Ku mi rahvamajan elli, sõs tä säädse sääl tuulõgeneraatori üles. Tuud üles pandõn vinüt’ki hindä är, sai songa. Siinkandin es olõ inne sõta raadiot viil kellelgi. Ku vinläne vällä läts’, sõs kor’ati tuu raadio är ja viidi postkontorilõ; ku sakslanõ sisse tull’, anti jäl tagasi. Ma es lasõ esäl perrä minnä – tuu olõs võidu kinni võtta, tä oll’ Vinne aigu Rõugõ pangan tüül olnu. Lätsi esi perrä. Antigi kätte, es olõ hätä midägi…

Jah, ku essä es olõs olnu, kuis mi tuu Saksa ao üle olõs elänü? Ega sõs koskilt midägi raha iist osta es saa, kõik oll’ vahetuskaup. Esä nakas’ sõs puutüüd tegemä. Tegi kappõ ja tuulõ ja egäsugust muud müüblit. Hindäle tegi kah kõik müübli esi, ega mi midägi es osta. No vot, ja sõs tuu müübli iist talumehe tõiva söögikraami, jahhu ja lihha ja muud. Meil oll’ sõs lehm kah hindäl. Sõs anti kaardiga munnõ ja võidu ja muud kaupa kah, latsilõ ja vannulõ. Vanaesä kadunu ütel’ õks, et ei olõ naid munnõ kunagi ni pall’u saanu, ku nüüd saa.

Jah, ja Saksa aigu es olõ jo petrooli. Kae, sõs nakas’ esä karbiidilampõ tegemä. Taar eläsi Kilumani majan, tuu oll’ plekksepp. A sääl Kilumani puul es tohe kloppi, tuu tull’ sõs mi poolõ ja meil nä sõs esäga noid lampõ teivä. Perän viil pangõ ja nüssikit kah.

Täl oll’ maru hää pää, tuul su esäl. Kõik ammõti opsõ tä uma käe pääl selges. Piltnikus ja maalris. Täl olliva egasugudsõ raamadu, säält opsõ. Säänest tüüd es olõki, midä timä es mõista tetä. Ku essä inämb es olõ ja Siidorovi Jaaniga naksi elämä, sõs oll’ vahel õkva imelik tunnõ – kuis tuu saa nii olla, et miis ei tiiä, kuis mõnd asja tulõ tetä?! Kas oll’ elektri sisse säädi vai midägi muud – kõik tä säädse elämiste sisse. Ja ni häätahtlik ku tä kül oll’! Ei olõ ti umilõ naisilõ kül nii hää olnu, ku esä mullõ oll’.

Lõpp.

Mul om väega hää miil, et mul ummõtõgi nii pall’u mutsu oll’, et ütskõrd 1965. aastal, ku Rõugõlõ sünnükodu tulli, reportõrimaki pääle uma imä Tootseni Hilda (1911–1989) jutu võtsõ. Nüüd om hää latsilõ ja latsõlatsilõ kullõlda anda.
Paku tükükeisi imä jutust Uma Lehe lugõjilõ kah lukõ.

Tootseni Toivo