Jahimiis' ja pinitapja
Vumski Koll’a
Pajata luu,
kuis ütele tetäs ülekohut, a tõnõ saa rõõmu tunda
piinamisõst ja tapmisõst.
Vinne-aol otsust’ üts’
kolhoosi tüümiis’ jahimehes nakada. Ütlemi, et tuu mehe
nimi om Osvalt. Ku Osvalt oll’ mõnõ kõrra jahin är
käünü, sõs sai tä arvu, et ilma pinildä olõ-õi iks õigõt
jahielämüst.
Ku pini om mõtsan, om
jahipidämisel puhkamisõ hõng man. Ega õigõ jahimiis’ ei
lää mõtsa õnnõ liha peräst! Piniga jahipidämisel andas
eläjile alasi päsemise võimalus kah.
Osvalt ostsõ papridõga pini.
Pini oll’ perre liigõ, kõgõ suurõmbas sõbras pernaasõlõ
ja latsilõ. Seenis ku pini kasvi, otsust’ Osvalt viil
mõnõ jahipini kaia. Ostsõ üte laika ja kats’ urupinni
kah. Nuu olli saksa jahiterjeri, kellega sai rebäst
takan aia ja oosõst kähri kätte.
Pini kattõ är
Ütel jahipääväl läts’
urupini eläjäga är ja es tulõki tagasi. Osvalt otsõ
pinni as’anda.
Õkvalt
säändse pini tapsõ Vennikene hindä lõbus. Pilt
eräkogost |
Läts’ veidü aigu müüdä, ku
ütehummugu es olõ inämp kumbagi laikat. Olli tõsõ kuigi
aiast vällä päsnü ja minemä pandnu. Uutsõ Osvalt paaė
päivä, ku nakas’ pinne ots’ma. A kiäki olõ es näid
koskil nännü. Osvalt iksõ pinne takan, nigu olõs uma
inimene är koolnu.
Lohutusõs oll’ viil jäänü
üts’ urupini, a tuugi kattõ aasta peräst är. Seokõrd sai
Osvalt vähämbält teedä, et kos kandin pini eluküünäl
kistutõdi. Osvalt otsust’, et inämp majja pinni ei tuu,
tõisilõ tappa.
Tuust aost läts’ müüdä üle
kümne aasta. Tull’ Eesti riik’, lõpõt’ kolhoosi,
Osvaltil tull’ tetä talu.
Parhilladsõs om mehel
vahtsõnõ laut ja suur’ kari. Osvalt unõt’ pikäs aos
jahipidämise är, a ku sai joba tallu sulast lupa, tulli
miilde uma pinikese ja jahivärk’.
Osvalt kai hindäle
musta-valgõt-kirja karjala kahrupini. Seo suvi käve
Osvalt tuuga näütüsel, kos pinile anti kõgõ korõmp
hinnõ. Sügüse nakas’ Osvalt pinni mõtsaga harjutama ja
opas’ selges mõtstsiku takanajamisõ. Inne jõulõ tegigi
pini eksämi är. Tää iist lasti edimine mõtstsiga.
Päiv inne vanna-aastat võtt’
Osvalt jahilua ja pini, et käü mõtsan. Pinile pandsõ
kaala verevä rihma, nigu säädüs ette näge. Mõtsan löüdse
pini värske jäle ja pandsõ ajama nii, et pümmeni tagasi
kodu es jõvvaki.
Ots’minõ nakas’ pääle vahtsõ
aasta hummugu, a pinni es löüdä. Õdagu helist’ Meinhard:
tä oll’ päiv inne vana-aastaõdagut kuulnu püssä pauku ja
pini hallõt vingmist küläst põhja puul noidõ majju man,
miä omma järve perve pääl. No sääl om jo Vennikese
elämine.
Sõs, ku Osvalt rabõl’ lauda
ehitüsega ja karja tallitamisõga, mässäs’ Vennikene
tsiku kasvatusõga. Asi lõppi tuuga, et Vennikesel es olõ
inämp tsikulõ süvvä anda, tä käände ussõ vällästpuult
lukku ja jätt’ 26 nälgünüt tsika lauta lõpma.
Tark es avita
Osvalt läts’ targa manu
palvõga, et vas’t saa näüdädä, kost pinni otsi.
Selgeltnägejä sõitsõ uma pendeldüsega üle kaardi, jäi
lõpus saisma üte mõtsanuka pääl ja ütel’: «Äkki om pini
viil elun ja mõtsan haavatu.»
Osvalt kutsõ sõpru appi
mõtsa läbi ots’ma. Pinni olõ-s sääl, a oll’ hoobis
kitsõkõnõ tagajalgu piten traadist silmussõn kinni.
Viil löüti mõtsast mitmõ
silmussõ. Osvalt löüdse võsast soku pääluu sarviga.
Elläi oll’ sääl koolnu ja või-olla silmussõn vaivalidsõ
lõpuga. Kalamehe alt järve päält ütli, et paar’ päivä
tagasi oll’ Vennikese poig tuusõldanu võssa piten. Nä
mõtli, et midä tä sääl sääntse ilmaga tege, a silmussit
kontrollõ.
Tuusama päiv sai jahimiihi
ülembüs teedä, et Osvalti pini üten tõsõ piniga oll’
lännü Vennikese elämise poolõ. Tiidjä tiidse viil
rohkõmpki, a arvas’, et naabril või maja maha palla ja
om rahulikump, ku ei seletä pall’o.
Nätäl’ ildamba oll’ Ilmi
poig kuulnu tõisi pois’kõisi käest, et pini olli tulnu
Vennikese poolõ litaga hullama. Miis’ oll’ pini
autukuuri meelütänü ja ussõ kinni pandnu, ku tarõst
püssä toonu. Sõs pand’ pinile kuuriussõ iin paugu kirjä.
Päält tapmist visas’ pini kotiga autu pääle ja keerut’
üte jahimehe ussõaida.
Mille Vennikene tapp pinne?
Arvada, et täl om tapmisisu. Kuulda om olnu, et tä pidä
agaralõ jahti ka mõtsaeläjile. Sõkk villissega hainamaid
ja lask autust kitsi. A tuu kõik’ aedas jo jahimiihi
kaala. Putu-i tedä luuduskaidsõ egä politsei. Jääs luuta
õnnõ, et jummal’ om kül aiglanõ, a õiglanõ.
A miä saiõ Osvaldist? Õdagu
koput’ kiäki tä ussõ pääle. «Olõ hää, Osvalt!» ja võõras
andsõ Osvaltilõ katõkuudsõ kutsiga üskä. Osvaltil naksi
silmä vett juuskma, kõnõlõma sai tä paarikümne minudi
peräst. Kutsik oll’ täpsäle sääne, miä är tapõti. Nüüd
om Osvalti ja tä pernaasõ ikmiisil lõpp, selle et mingas
sa haigõt saat, tuuga tulõ paranda kah.
Tossu Tilda pajatusõ
Mehe tahtsõva elämüst saia
Tuust saa päält neläkümne aasta, ku
Obinitsa koolimaia ehitämä naati. Ehitüsmehe tuudi
koskilt Peipsi veerest.
Kooli puult panti as’aajajas nuur’
tütrik – pioneerijuht’. Timä poolõ võisõ egäsugudsõ
murrõga tulla.
Üts’kõrd ehitäjide ülembüs tull’gi ja
nurisi, et miihil olõ-i koskilt hääd elämüst saia.
Tütrik läts’ säändse jutu pääle näost vereväs.
Perän tull’ vällä, et ehitäjide päälik
tahtsõ parõmbat elämist, tuu tähendäs kortõrri.
Kaibus
Liinavalitsusõn om egäsugumaidsi asju
peräst käütü, ega kaibajist kah kunagi puudust olõ-õi
olnu. Üts’ naistõtahvas kaivas’ naabridõ pääle. Et
naabrinaanõ käü ja kõnõlõs ümbre, miä nimä kõnõlõsõ vai
tegevä. Liinavalitsusõ ammõt’nik kullõl’ kaibaja är ja
and’ sis hüvvä nõvvu, et vahest paksõmb tapiit’ sainan
ei lasõssi kõkkõ, miä kõnõldas, läbi. Tuu jutu pääle
ütel’ kaibaja naistõrahvas: «Kae, tuu või kül nii olla,
a sis ei kuulõ jälki mi, miä naabri kõnõlõsõ vai
tegevä!»
________________________________________
Riigilain
Sääne jant’ juhtu Setomaal, ku suur’
ilmasõda lõppi. Kostki oll’ val’tsusõ kõrvu joudnu, õt
setokõsõ omma väiga rikka ja ots’tõdi minnä inemisi
käest lainu küsümä.
Käsotõdi vallaval’tsusõ mano kokko,
püürti ussõ umbõhe kinni, et inne kodo saa-i, ku lainu
omma tellidü. Õt ikäv nakkasi-i, säeti üts’ inämbläse
muudu miis’ kihotustüüd tegemä.
Jutt juusk’ nigu neläkümne numbri niit’,
a veid’okõsõ ao peräst mõni joba haigut’, mõni suikõ,
es’ki norskajit löüdü. Inämbjago saa-as vinne keelest
arvo. Edeotsah, ku kõtu olli tävve, mõni püüdse puhku,
nigu pallav olõsi, a tuud kitä-äs kiäki hüäst – väiga
poganat haisu aiõ.
Vasta hummogut oll’ suurõmbal jaol hing’
väiga täüs, hõigati joba vaihõlõ. Jakima Vass’o, kiä
mõista õs sõnnagi vinne kiilt, kullõl’ suugi ammulõ. Es’
mugu kitt’: «Kagos tull’ val’tsus, koh vaest inemist kah
avvustõdas!» Selle õt õga tõõnõ sõna oll’ Leeni ja
Taali, a nuu olli jo naabritaloh kats’ vannatütrikku.
Peräotsah, ku kõnõlõja hõigas’: «Sa situ
mira!», pia õs Vass’ogi kannatus vasta. Miira oll’ jo
timä verevä hobõsõ nimi. Vass’o käräē kõnõlõjalõ: «Kost
tuu Miira situs, ku üüpäiv olõ-i süvvä saanu?!»
Vahelaanõ Paali
Õuruupan
kabinette jakkus
Ruitlasõ Olavi,
viioldaja
Õurolaulu asi läts’ ilosahe
– «Neiokõsõ» ja Ilvesse Aapo läävä Türki, a türkläse
Maarjaliis Illos, Pearu Jälle, Slobodan Milosevits,
Martin-poiss’ ja Pornokunn’ ei lähä. Õigõ kah! Kohe sa
õks saadat säändsit! Kõgõ kavalamb miis’ om muidogi
Paadami Juhan – üts’kõik’ kiä võit, tuu saadan’ võedas
õks üten.
Tulõmust võisõ joba ette
nätä: päävälehti küsitlüse näüdässi joba tükk’ aigu
varramba «Tii» mäekorgust ülekaalu tõisi kandidaatõ
siän. Seost huul’mada protestsevä perän kuus’
«perselesadanut» laulumiis’kunda hääletämistulõmuisi üle
hummugust õdaguni ja inisi kõik’ aig. Õks et Õuruupalõ
ja Õuruupalõ! Om õks kuradiil iso! Nigu Õuruupa olõssi
määnegi pinilakmiskont’?
A üts’ «neiokõnõ» om hinnäst
joba perstpiten Õuruupalõ laulnu! Laulsõ Paadami-saadami
sällä takan, laulsõ vällänpuul telehvonnihääletüst,
laulsõ uma päälkiräldä laulu, kon rehvräänin kõrdu sõna:
«10 miljonni dollarit, ei tiiä» ja peräle laulsõ
hinnäst!
Jah, Siimu-poiss’ om nüüd
piäaigu Õuruupan ja opp sääl maailmavalitsõmist! Ja kül
tä «selges» saa, tuun ma kahtlõgi õi. Telekan näüdäs’,
ku tä sääl üte tõsõ mehega kättpiten kuun oll’ – sääne
nägo pään nigu moosipurk’ olõssi vallalõ tettü. Väega
suur’ purk’!
Viiol lasti kah vangimajast
vällä, hää rahulik vang’ ollõv olnu! Õigõ kah, olkõ tuu
8 millionni olõmalda, inemine om õks rahast tähtsämb!
Näet Kallas tuust kümnest miljonnist dollarist
huul’malda saa varsti Õuruupan uma kabineti ja...
päivägi es istu. Kül Viiol kah saa, sääl Brüsselin
jakkus laja silmäringiga inemisile kabinette!
Tarku inemiisi tulõ viil
mano kasvata, Viiol ja Kallas katõkõistõ Eestit hall’a
ossa pääle ei avida. Ja õkvalt leüti otav välläpääs –
Eesti Opilasumavalitsuisi liidu esimiis’ Sarapuu Ott
ütel’, et parhilladsõn viiepallisüsteemin om opilaisi
jaos maru vähä häid hindit, õnnõ 5, 4 ja 3.
Mu meelest kah! Ku üts’ ja
kats’ kah häies hindis ümbre nimmada, sõs olõssi
latsõkõisil keremb kuul’ är lõpõta, närve lähässi tükk’
maad vähämb... Ja tarku nakkas tulõma nigu Vändräst
saelaudu.
A Vändrä mõtsan Pärnumaal
eläs tark aserbaidžaanlanõ Kazimovi Eldar, umaaignõ
metanoolimiis’, kinka müüdü märjukõsõ juumisõ peräst
kats’ tükkü luujakarja lätsivä. Eldar-poiss’ sai
tuti-tuti ja veidükene tingimiisi kah.
Nüüd Eldarikõnõ jälki
säädüsega vastaolon – Pärnu maakohus kinnüt’ ildaaigu
lihtmenetlusleppe, mink perrä sai mehekene altiä latsist
pornopilte tegemise iist karistusõ. Tingimiisi õks, ärke
Eldar-poisi peräst murõhtagõ!
Ja sa, Siim, tõmba kuumbalõ sääl
Brüsselin, üts’ kabinet tulõ viil mano!
|