PÄÄLEHT
UUDISSÕ
ELO
MÄRGOTUS
INNEMBI
KIRÄ


 


 

Jahimiis' ja pinitapja

Vumski Koll’a


Pajata luu, kuis ütele tetäs ülekohut, a tõnõ saa rõõmu tunda piinamisõst ja tapmisõst.

Vinne-aol otsust’ üts’ kolhoosi tüümiis’ jahimehes nakada. Ütlemi, et tuu mehe nimi om Osvalt. Ku Osvalt oll’ mõnõ kõrra jahin är käünü, sõs sai tä arvu, et ilma pinildä olõ-õi iks õigõt jahielämüst.

Ku pini om mõtsan, om jahipidämisel puhkamisõ hõng man. Ega õigõ jahimiis’ ei lää mõtsa õnnõ liha peräst! Piniga jahipidämisel andas eläjile alasi päsemise võimalus kah.

Osvalt ostsõ papridõga pini. Pini oll’ perre liigõ, kõgõ suurõmbas sõbras pernaasõlõ ja latsilõ. Seenis ku pini kasvi, otsust’ Osvalt viil mõnõ jahipini kaia. Ostsõ üte laika ja kats’ urupinni kah. Nuu olli saksa jahiterjeri, kellega sai rebäst takan aia ja oosõst kähri kätte.

Pini kattõ är

Ütel jahipääväl läts’ urupini eläjäga är ja es tulõki tagasi. Osvalt otsõ pinni as’anda.



Õkvalt säändse pini tapsõ Vennikene hindä lõbus. Pilt eräkogost

Läts’ veidü aigu müüdä, ku ütehummugu es olõ inämp kumbagi laikat. Olli tõsõ kuigi aiast vällä päsnü ja minemä pandnu. Uutsõ Osvalt paaė päivä, ku nakas’ pinne ots’ma. A kiäki olõ es näid koskil nännü. Osvalt iksõ pinne takan, nigu olõs uma inimene är koolnu.

Lohutusõs oll’ viil jäänü üts’ urupini, a tuugi kattõ aasta peräst är. Seokõrd sai Osvalt vähämbält teedä, et kos kandin pini eluküünäl kistutõdi. Osvalt otsust’, et inämp majja pinni ei tuu, tõisilõ tappa.

Tuust aost läts’ müüdä üle kümne aasta. Tull’ Eesti riik’, lõpõt’ kolhoosi, Osvaltil tull’ tetä talu.

Parhilladsõs om mehel vahtsõnõ laut ja suur’ kari. Osvalt unõt’ pikäs aos jahipidämise är, a ku sai joba tallu sulast lupa, tulli miilde uma pinikese ja jahivärk’.

Osvalt kai hindäle musta-valgõt-kirja karjala kahrupini. Seo suvi käve Osvalt tuuga näütüsel, kos pinile anti kõgõ korõmp hinnõ. Sügüse nakas’ Osvalt pinni mõtsaga harjutama ja opas’ selges mõtstsiku takanajamisõ. Inne jõulõ tegigi pini eksämi är. Tää iist lasti edimine mõtstsiga.

Päiv inne vanna-aastat võtt’ Osvalt jahilua ja pini, et käü mõtsan. Pinile pandsõ kaala verevä rihma, nigu säädüs ette näge. Mõtsan löüdse pini värske jäle ja pandsõ ajama nii, et pümmeni tagasi kodu es jõvvaki.

Ots’minõ nakas’ pääle vahtsõ aasta hummugu, a pinni es löüdä. Õdagu helist’ Meinhard: tä oll’ päiv inne vana-aastaõdagut kuulnu püssä pauku ja pini hallõt vingmist küläst põhja puul noidõ majju man, miä omma järve perve pääl. No sääl om jo Vennikese elämine.

Sõs, ku Osvalt rabõl’ lauda ehitüsega ja karja tallitamisõga, mässäs’ Vennikene tsiku kasvatusõga. Asi lõppi tuuga, et Vennikesel es olõ inämp tsikulõ süvvä anda, tä käände ussõ vällästpuult lukku ja jätt’ 26 nälgünüt tsika lauta lõpma.

Tark es avita

Osvalt läts’ targa manu palvõga, et vas’t saa näüdädä, kost pinni otsi. Selgeltnägejä sõitsõ uma pendeldüsega üle kaardi, jäi lõpus saisma üte mõtsanuka pääl ja ütel’: «Äkki om pini viil elun ja mõtsan haavatu.»

Osvalt kutsõ sõpru appi mõtsa läbi ots’ma. Pinni olõ-s sääl, a oll’ hoobis kitsõkõnõ tagajalgu piten traadist silmussõn kinni.

Viil löüti mõtsast mitmõ silmussõ. Osvalt löüdse võsast soku pääluu sarviga. Elläi oll’ sääl koolnu ja või-olla silmussõn vaivalidsõ lõpuga. Kalamehe alt järve päält ütli, et paar’ päivä tagasi oll’ Vennikese poig tuusõldanu võssa piten. Nä mõtli, et midä tä sääl sääntse ilmaga tege, a silmussit kontrollõ.

Tuusama päiv sai jahimiihi ülembüs teedä, et Osvalti pini üten tõsõ piniga oll’ lännü Vennikese elämise poolõ. Tiidjä tiidse viil rohkõmpki, a arvas’, et naabril või maja maha palla ja om rahulikump, ku ei seletä pall’o.

Nätäl’ ildamba oll’ Ilmi poig kuulnu tõisi pois’kõisi käest, et pini olli tulnu Vennikese poolõ litaga hullama. Miis’ oll’ pini autukuuri meelütänü ja ussõ kinni pandnu, ku tarõst püssä toonu. Sõs pand’ pinile kuuriussõ iin paugu kirjä. Päält tapmist visas’ pini kotiga autu pääle ja keerut’ üte jahimehe ussõaida.

Mille Vennikene tapp pinne? Arvada, et täl om tapmisisu. Kuulda om olnu, et tä pidä agaralõ jahti ka mõtsaeläjile. Sõkk villissega hainamaid ja lask autust kitsi. A tuu kõik’ aedas jo jahimiihi kaala. Putu-i tedä luuduskaidsõ egä politsei. Jääs luuta õnnõ, et jummal’ om kül aiglanõ, a õiglanõ.

A miä saiõ Osvaldist? Õdagu koput’ kiäki tä ussõ pääle. «Olõ hää, Osvalt!» ja võõras andsõ Osvaltilõ katõkuudsõ kutsiga üskä. Osvaltil naksi silmä vett juuskma, kõnõlõma sai tä paarikümne minudi peräst. Kutsik oll’ täpsäle sääne, miä är tapõti. Nüüd om Osvalti ja tä pernaasõ ikmiisil lõpp, selle et mingas sa haigõt saat, tuuga tulõ paranda kah.



Tossu Tilda pajatusõ


Mehe tahtsõva elämüst saia

Tuust saa päält neläkümne aasta, ku Obinitsa koolimaia ehitämä naati. Ehitüsmehe tuudi koskilt Peipsi veerest.

Kooli puult panti as’aajajas nuur’ tütrik – pioneerijuht’. Timä poolõ võisõ egäsugudsõ murrõga tulla.

Üts’kõrd ehitäjide ülembüs tull’gi ja nurisi, et miihil olõ-i koskilt hääd elämüst saia. Tütrik läts’ säändse jutu pääle näost vereväs.

Perän tull’ vällä, et ehitäjide päälik tahtsõ parõmbat elämist, tuu tähendäs kortõrri.
 

Kaibus

Liinavalitsusõn om egäsugumaidsi asju peräst käütü, ega kaibajist kah kunagi puudust olõ-õi olnu. Üts’ naistõtahvas kaivas’ naabridõ pääle. Et naabrinaanõ käü ja kõnõlõs ümbre, miä nimä kõnõlõsõ vai tegevä. Liinavalitsusõ ammõt’nik kullõl’ kaibaja är ja and’ sis hüvvä nõvvu, et vahest paksõmb tapiit’ sainan ei lasõssi kõkkõ, miä kõnõldas, läbi. Tuu jutu pääle ütel’ kaibaja naistõrahvas: «Kae, tuu või kül nii olla, a sis ei kuulõ jälki mi, miä naabri kõnõlõsõ vai tegevä!»

________________________________________

 

Riigilain
 

Sääne jant’ juhtu Setomaal, ku suur’ ilmasõda lõppi. Kostki oll’ val’tsusõ kõrvu joudnu, õt setokõsõ omma väiga rikka ja ots’tõdi minnä inemisi käest lainu küsümä.

Käsotõdi vallaval’tsusõ mano kokko, püürti ussõ umbõhe kinni, et inne kodo saa-i, ku lainu omma tellidü. Õt ikäv nakkasi-i, säeti üts’ inämbläse muudu miis’ kihotustüüd tegemä.

Jutt juusk’ nigu neläkümne numbri niit’, a veid’okõsõ ao peräst mõni joba haigut’, mõni suikõ, es’ki norskajit löüdü. Inämbjago saa-as vinne keelest arvo. Edeotsah, ku kõtu olli tävve, mõni püüdse puhku, nigu pallav olõsi, a tuud kitä-äs kiäki hüäst – väiga poganat haisu aiõ.

Vasta hummogut oll’ suurõmbal jaol hing’ väiga täüs, hõigati joba vaihõlõ. Jakima Vass’o, kiä mõista õs sõnnagi vinne kiilt, kullõl’ suugi ammulõ. Es’ mugu kitt’: «Kagos tull’ val’tsus, koh vaest inemist kah avvustõdas!» Selle õt õga tõõnõ sõna oll’ Leeni ja Taali, a nuu olli jo naabritaloh kats’ vannatütrikku.

Peräotsah, ku kõnõlõja hõigas’: «Sa situ mira!», pia õs Vass’ogi kannatus vasta. Miira oll’ jo timä verevä hobõsõ nimi. Vass’o käräē kõnõlõjalõ: «Kost tuu Miira situs, ku üüpäiv olõ-i süvvä saanu?!»

Vahelaanõ Paali


 

Õuruupan kabinette jakkus

Ruitlasõ Olavi, viioldaja

Õurolaulu asi läts’ ilosahe – «Neiokõsõ» ja Ilvesse Aapo läävä Türki, a türkläse Maarjaliis Illos, Pearu Jälle, Slobodan Milosevits, Martin-poiss’ ja Pornokunn’ ei lähä. Õigõ kah! Kohe sa õks saadat säändsit! Kõgõ kavalamb miis’ om muidogi Paadami Juhan – üts’kõik’ kiä võit, tuu saadan’ võedas õks üten.

Tulõmust võisõ joba ette nätä: päävälehti küsitlüse näüdässi joba tükk’ aigu varramba «Tii» mäekorgust ülekaalu tõisi kandidaatõ siän. Seost huul’mada protestsevä perän kuus’ «perselesadanut» laulumiis’kunda hääletämistulõmuisi üle hummugust õdaguni ja inisi kõik’ aig. Õks et Õuruupalõ ja Õuruupalõ! Om õks kuradiil iso! Nigu Õuruupa olõssi määnegi pinilakmiskont’?

A üts’ «neiokõnõ» om hinnäst joba perstpiten Õuruupalõ laulnu! Laulsõ Paadami-saadami sällä takan, laulsõ vällänpuul telehvonnihääletüst, laulsõ uma päälkiräldä laulu, kon rehvräänin kõrdu sõna: «10 miljonni dollarit, ei tiiä» ja peräle laulsõ hinnäst!

Jah, Siimu-poiss’ om nüüd piäaigu Õuruupan ja opp sääl maailmavalitsõmist! Ja kül tä «selges» saa, tuun ma kahtlõgi õi. Telekan näüdäs’, ku tä sääl üte tõsõ mehega kättpiten kuun oll’ – sääne nägo pään nigu moosipurk’ olõssi vallalõ tettü. Väega suur’ purk’!

Viiol lasti kah vangimajast vällä, hää rahulik vang’ ollõv olnu! Õigõ kah, olkõ tuu 8 millionni olõmalda, inemine om õks rahast tähtsämb! Näet Kallas tuust kümnest miljonnist dollarist huul’malda saa varsti Õuruupan uma kabineti ja... päivägi es istu. Kül Viiol kah saa, sääl Brüsselin jakkus laja silmäringiga inemisile kabinette!

Tarku inemiisi tulõ viil mano kasvata, Viiol ja Kallas katõkõistõ Eestit hall’a ossa pääle ei avida. Ja õkvalt leüti otav välläpääs – Eesti Opilasumavalitsuisi liidu esimiis’ Sarapuu Ott ütel’, et parhilladsõn viiepallisüsteemin om opilaisi jaos maru vähä häid hindit, õnnõ 5, 4 ja 3.

Mu meelest kah! Ku üts’ ja kats’ kah häies hindis ümbre nimmada, sõs olõssi latsõkõisil keremb kuul’ är lõpõta, närve lähässi tükk’ maad vähämb... Ja tarku nakkas tulõma nigu Vändräst saelaudu.

A Vändrä mõtsan Pärnumaal eläs tark aserbaidžaanlanõ Kazimovi Eldar, umaaignõ metanoolimiis’, kinka müüdü märjukõsõ juumisõ peräst kats’ tükkü luujakarja lätsivä. Eldar-poiss’ sai tuti-tuti ja veidükene tingimiisi kah.

Nüüd Eldarikõnõ jälki säädüsega vastaolon – Pärnu maakohus kinnüt’ ildaaigu lihtmenetlusleppe, mink perrä sai mehekene altiä latsist pornopilte tegemise iist karistusõ. Tingimiisi õks, ärke Eldar-poisi peräst murõhtagõ!

Ja sa, Siim, tõmba kuumbalõ sääl Brüsselin, üts’ kabinet tulõ viil mano!