Kevväi tull’ tinavaasta nigu maru äkki?

Sünnüs viimätsel aol egasugust ja kõnõldas nii hõelaist as’ust, et enämb ei jovva ja ei tahaki alasi kullõlda. A üts asi om põra üle tükü ao etemb. Aastaaigõ vaheldumine om meile kostki korgõmbalt tagasi ant! Olli ilusa talvõkuu ja õigõ aigsõst tull’ tassahaaval kevväi.

Underi Marie om ülnü, et timä kevväi nakas jo pääle joulu, a meil om ollu aastõid nii, et ei saa joulus viil talvõ nätäki.

Joulu tulligi tinavaasta külh viil vannamuudu, mitte siski musta ja rohelitse, a hallikasvalgõ. Ilm karõl’ veidü sinna ja tagasi ja pea naksi veitühaaval lummõ tulõma, nii et aastavahetusõ kingitüses oll’ maa valgõ ja päivgi näüdäs’ hennest nii pall’u, ku taalõ pööripäävä ligi aigu anti.

Jaanuar tõi tagasi latsõpõlvõst miilde jäänü paksu lumõ ja paraja külmä. Külh oll’ illus puhas lumi ja klaar õhk, kost päiv nii häste läbi pässi, et räästä lõunõ paiku jo tsilkma võtt’.

Jaanuari lõpul ja veebruari edimetsel poolõl oll’ jo valgust nii pall’u enämb, et pääväminekil tull’ miilde Grünthal-Ridala luulõtus talvitsõst õdagust (…üle õrna ja sinava lume jne). Härmätüs tekk’ nii jaanuari ku veebruari viil ilusambas ja nii pall’u pääväpaistõt ei olõ ammu talvõl ant, nigu tinavaasta om ollu.

Et sulla kats kuud es olõ, püüssü lumi pehme ja kerge, kitsõkõisi jalgu peräst es olõ vääga vaia murõta. Siski pand’ üts ja tõnõ naile porknõid ja ubinõid kohegi puhmõ ala vai mõnõ ütsiku tühjä huunõ saina viirde. Esiki soolakivve panti, selle et kiäki oll’ nännü loomakõisi lakman asfalti, kohe kah jää vasta medägi säänest oll’ puistat.

Ja muiduki es unõtõda tsirgukõisi. Paistu külh, et nuu, sunnigu, henne peräst nii es murõta nigu inemise naide peräst. Süüki nakati sortma, suurõmba halli rasvapalli põlõti mõnõl puul ärä: antkõ päävälillisiimneid!

Ku veebruari lõpun tasanõ sula naksi, es usu kiäki, et nii jääs ja enämb kõvva külmä ei tulõ. Om ollu udutsõid päivi, aga kõgõ enämb õks pääväpaistõt.

Vast taht loodus meid kuigimuudugi trüüsti kõgõ halva, virilä ja murõligu sisen, mea põra pääle vaoma tükis. Suur asi om tuu kah, et lumi om veitühaaval ja lahkõ päävä toel sulanu, kõva tuul avitas sügüsest saadik iiba likõs jäänül maal kuijuda. Suurõ vehma omma hennest seni kauõmban hoitunu. Mis edesi saa, tuu om nätä.

Nuu tsirgu, kiä külmäl aol siist kauõmbadõ hoitva, omma ka tagasi. Märtsikuu edimäitsil päivil kuuli peoleo hõikamist! Muiduki oll’ tuu hoobis kavval kuldnokk, kiä minevä suvõ vehmakassi laulu ärä oll’ oppinu. Lõokõnõ es jää taast pall’u maha ja kiivitäjä om kah aigsõst olõman. Tuul tsirgukõsõl oll’ külh tublistõ rõõmsamb hääl, ku minevä suvõ kuulda oll’, ku lõpmalda vehm naide pesäkeisi uput’. Kas kuuli no aia takan nurmõ pääl mõnd tõist kiivitäjät vai om tuu mineväaastanõ murhõst üle saanu? Luutma jo peat alasi, et medägi parembadõ lätt.

Inemiisiga om niisama.