Sedä juttu kõnõl’ mullõ mu vanaimä. Kas tä lugi toda piiblist vai kost tä kuuldsõ, ei tiiä inämb kiäki.

Inne pühhi nakkas jänesepere munnõ värvmä, et hüvvile latsilõ noid viiä. Vanõmba velle rabasiva kõik värvi hindäle ja väiksele sõsaralõ es jätä midägi. Plätserdivä nii, et laud lainõt’.

Üüse es tulõ väiksel sõsaral und. Tä olõs tahtnu kah munnõ värvi ja latsilõ kinki. Kraamsõ sõs värviperä kokku ja iksõ suuri pisarit munnõ pääle.

Hummuku, ku kõik üles heräsivä, näivä nä, et väikse tütrigu muna olliva kõgõ ilusamba. Noid viidigi noilõ latsilõ, kes olliva kõgõ tublimba, kulssiva vanõmbidõ sõnna ja opsõva häste.

***

Egäl aastal inne pühhi ma värvi kah suurõ korvitävve munnõ, et tutvilõ ja sõprulõ viiä. Hää om munnõ koksi ja kelle muna terves jääs, tuu om terve aasta kõva miis olnu.

Latsõn olõ tennü vähä pättüst kah. Koolimaja tüütarõn oll’ treipink, sääl ma sõs nikõrdi ilusa muna ja värvse är. Kül oll’ hää miil, ku mu muna kõik aig terves jäi.

Ku ma sängü ei jää ja tervüst om, sõs ma käü pühhi aigu kerikun kah. Kullõ targa keriguopõtaja jutlust, mõtlõ maailma kurjusõ ja häädüse pääle ja tollõst kah, midä ma esi tõisilõ hääd ja kurja olõ tennü.

Om säändsit inemisi, kes saisva kerigu lävepaku pääl ja läävä ruttu minemä. Tõsõl pääväl om hää ülembäle kõnõlda, et nä kävevä kah kerikun. Nüüd nakkasõ nä hääs – ei petä, ei varasta, ja naasõl löövä katõ silmä asõmõl üte sinitses.

Lihavõttõjänesse ja kirivä muna. Kunstmudsu pilt